Nils holgerssons underbara resa ne

XIV. numeriskt värde städer.

Staden vid havsbottnen.

Lördag 9 april.

Det blev enstaka lugn samt ljus mörker. Vildgässen brydde sig ej ifall för att söka skydd inom någon från grottorna, utan stodo samt sovo uppe vid bergshöjden, samt pojken ägde lagt sig inom detta korta, torra gräset bredvid gässen.

Det plats starkt månsken den var natten, således starkt, för att pojken ägde svårt till för att avsomna.

han nedsänkt samt tänkte vid hur länge denne ägde varit distansarbete, samt han räknade ut, för att detta fanns tre veckor, sedan denne ägde börjat resan. vid identisk gång kom han minnas, för att detta plats påskafton denna kväll.

"I mörker existerar detta, vilket varenda trollkäringar kommer bostad ifrån Blåkulla," tänkte denne samt skrattade på grund av sig egen.

till denne fanns litet skrämd både på grund av näcken samt tomten, dock trollkäringar trodde denne ej detta minsta på.

Om detta ägde funnits trollpackor ute den aftonen, således borde denne då äga sett dem. detta plats således tydligt ljust uppåt sky, för att ej den minsta svarta punkt kunde röra sig inom luften, utan för att denne skulle märka den.

Medan denne nedsänkt var tillsammans näsan inom vädret samt tänkte vid detta, fick denne ögonkontakt vid något vackert.

Månskivan stod hel samt rund tämligen högt uppe, samt framför den kom enstaka massiv bevingat djur flygande. han flög ej förbi månen, utan denne kom därför, vilket angående han skulle äga flugit ut ur den. Fågeln syntes mörk mot den ljusa grunden, samt vingarna sträckte sig ifrån den en kanten från månskivan mot den andra. denne flög således jämnt fram inom identisk riktning, för att pojken tyckte, för att han plats ritad vid månskivan.

Kroppen plats små, halsen utdragen samt smal, benen hängde ner, långa samt tunna. detta kunde ej artikel annat än ett stork.

Ett par ögonblick därefter slog herr Ermenrich, storken, ner bredvid honom. denne böjde sig ovan pojken samt stötte mot honom tillsammans näbben till för att ett fåtal honom vaken.

Pojken satte sig genast upp. "Jag sover ej, herr Ermenrich," sade han.

"Hur kommer detta sig, för att ni existerar ute mitt inom natten, samt hur står detta mot vid Glimmingehus? önskar ni prata tillsammans mor Akka?"

"Det existerar på grund av ljust för att vila inom natt," svarade herr Ermenrich. "Därför företog jag mig för att utflykt hitöver mot Karlsön samt söka upp dig, min kamrat Tummetott.

Jag fick känna till från ett fiskmås, för att ni fanns på denna plats denna kväll. Jag äger ännu ej flyttat ovan mot Glimmingehus, utan jag bor kvar inom Pommern.

Pojken blev alldeles otroligt lycklig ovan för att herr Ermenrich ägde sökt upp honom. dem språkade ifall allt möjligt liksom gamla vänner. mot slutligen frågade storken ifall ej pojken ägde lust för att fara ut samt rida enstaka stund inom den vackra natten.

Jo, detta ville pojken många gärna, ifall storken bara lagade således, för att denne komme igen mot vildgässen före soluppgången.

detta lovade han, samt därför dryckesställe detta från tillsammans med dem.

Herr Ermenrich flög vid nytt korrekt mot månen. dem stego samt stego, havet sjönk djupt ner, dock flykten gick därför sällsamt enkel, för att detta nästan föreföll, vilket ifall dem låge stilla inom luften.

Pojken tyckte, för att detta plats ett orimligt kreditkort period, likt flykten ägde varat, då herr Ermenrich sänkte sig till för att slå ner.

De landade vid ett ödslig havsstrand, vilket fanns övertäckt tillsammans med jämn, härlig småsten.

Längs landremsa vid havet löpte enstaka utdragen rad från flygsandskullar tillsammans med strandråg vid topparna. dem voro ej många höga, dock dem hindrade pojken ifrån för att titta något från inlandet.

Herr Ermenrich ställde sig vid ett sandkulle, drog upp en benet samt böjde halsen bakåt på grund av för att sticka in näbben beneath vingen.

"Du förmå vandra omkring ett stund på denna plats vid stranden," sade denne mot Tummetott, "medan jag vilar mig. dock vandra ej längre försvunnen, än för att ni hittar igen mot mig!"

Pojken ämnade på grund av detta inledande klättra upp vid ett flygsandskulle till för att titta hur landet såg ut därinnanför. dock då han ägde gått en par steg, stötte han tillsammans med framkanten från träskon mot något hårt.

han böjde sig ner samt såg, för att vid sanden nedsänkt enstaka små kopparslant, likt fanns sålunda tärd från ärg, för att den fanns nästan transparent. Den fanns därför dålig, för att han ej enstaka gång brydde sig angående för att stoppa den vid sig, utan bara sparkade undan den.

Men då han åter stod upprätt, blev denne helt förvånad, på grund av vid numeriskt värde stegs avstånd reste sig enstaka upphöjd, mörk mur tillsammans med ett massiv, tornförsedd port.

Ögonblicket förut, då pojken böjde sig ner, ägde havet brett ut sig glittrande samt blankt, samt för tillfället fanns detta bortskymt från ett utdragen mur tillsammans tinnar samt en hög byggnad eller struktur.

samt alldeles mittför honom, var detta förut ägde legat bara några tångbankar, öppnade sig den stora murporten.

Pojken förstod nog, för att detta fanns spökeri tillsammans med inom spelet. dock detta plats ej något för att bli skrämd till, tyckte han. detta fanns ej några farliga troll alternativt ytterligare ondskap, liksom denne ständigt fruktade för att råka ut på grund av angående nätterna.

Både muren samt porten voro sålunda präktigt uppförda, för att han bara fick lust för att titta vad liksom kunde finnas på baksidan dem. "Jag får lov för att ta reda vid vilket detta är kapabel vara," tänkte han samt begav sig in genom porten.

I detta djupa portvalvet sutto väktare, klädda inom brokiga, puffade textilier, tillsammans långskaftade spjutyxor bredvid sig, samt spelade tärning.

dem tänkte bara vid spelet samt gåvo ej akt vid pojken, liksom helt hastigt skyndade förbi dem.

Innanför porten fann han enstaka öppen ställe, belagd tillsammans stora, jämna stenflisor. Runt omkring stodo höga, präktiga bostad, samt mellan dem öppnade sig långa, smala gator.

På platsen framför porten vimlade detta från människor.

Männen buro långa, pälsbrämade kappor ovan underklädnader från siden, plymprydda baretter sutto vid sned vid deras viktig, vid bröstet hängde präktiga länkar som är kopplade samman ofta för att binda eller säkra något. dem voro allesammans således ståtligt utstyrda, för att dem kunde äga varit kungar.

Kvinnorna gingo inom toppiga mössor, långa kjolar samt smala ärmar.

dem voro även präktigt klädda, dock deras ståt gick ej vid långt då upp mot männens.

Det på denna plats plats ju alldeles liksom inom den gamla sagoboken, vilket mor tog fram någon gång ur kistan samt visade honom. Pojken kunde rakt ej tro sina ögon.

Men detta, likt fanns märkvärdigare för att titta än både männen samt kvinnorna, detta plats själva staden.

varenda bostad fanns därför byggt, för att detta vände ett gavel åt gatan. samt gavlarna voro sålunda utpyntade, för att man kunde tro, för att dem ville tävla tillsammans varandra angående vem likt skulle behärska uppvisa dem skönaste prydnaderna.

Den, såsom helt hastigt får titta därför många nytt, kunna ej hinna för att skydda alltsammans inom minnet.

dock pojken kunde ändå senare komma minnas, för att han ägde sett trappstegsgavlar, såsom buro bilder från Kristus samt hans apostlar vid dem olika avsatserna, gavlar, var bilder stodo inom nisch nära nisch kurera väggen uppefter, gavlar, liksom voro inlagda tillsammans mångfärgade glasbitar, samt gavlar, vilket voro randiga samt rutiga från ljus samt mörk marmor.

Medan pojken beundrade allt detta, kom enstaka häftig brådska ovan honom.

"Något sådant äger inte någonsin mina ögon förr sett. Något sådant får dem inte någonsin mer se," sade han mot sig egen. samt denne började löpa inåt staden, väg upp samt väg ner.

Gatorna voro smala samt smala, dock ej tomma samt dystra vilket inom dem städer, likt denne kände mot. detta fanns människor överallt.

Gamla gummor sutto nära sina dörrar samt spunno utan spinnrock, bara tillsammans hjälp från enstaka kavle. Köpmännens bodar voro såsom marknadsstånd öppna åt gatan. samtliga arbetare höllo sig utomhus tillsammans med sitt sysselsättning. vid en lokal kokades tran, vid en annat garvades hudar, vid en tredjeplats håll fanns ett utdragen repslagarbana.

Om pojken bara ägde haft tidsperiod vid sig, ägde denne kunnat erhålla lära sig för att förfärdiga allt möjligt.

på denna plats såg denne hur vapensmeder hamrade ut tunna bröstharnesk, hur guldsmeder satte in ädla stenar inom ringar samt handledsdekor, hur svarvare förde sina järn, hur skomakare sulade röda, mjuka fotbeklädnad, hur gulddragaren tvinnade guldtråd, samt hur vävarna slogo in silke samt guld inom sina vävar.

Men pojken ägde ej tidsperiod för att stanna.

han bara rusade vidare på grund av för att hinna titta sålunda många såsom möjligt, innan alltsammans skulle försvinna igen.

Den höga muren löpte runt angående all staden, omstängde den, såsom enstaka gärdsgård stänger på grund av enstaka gård. nära slutet från varenda väg såg denne den, tornprydd samt tinnkrönt. Uppe vid muren gingo krigsknektar inom blänkande harnesk samt hjälmar.

När denne ägde sprungit tvärsigenom kurera staden, kom han fram mot ännu ett port inom muren.

Därutanför nedsänkt havet tillsammans med hamnen. Pojken såg gammaldags skepp tillsammans roddarbänkar mittöver samt höga uppbyggnader inom på grund av samt akter. Somliga lågo samt togo in gods, andra kastade just ankar. Bärare samt köpmän skyndade angående varandra. Överallt rådde brådska samt liv.

Men ej heller på denna plats tyckte han sig äga tidsperiod för att dröja.

denne skyndade in mot staden igen, samt för tillfället kom denne fram mot Stortorget. var stod domkyrkan tillsammans tre höga en hög byggnad eller struktur samt djupa, bildprydda portvalv. Väggarna voro sålunda utsirade från bildhuggare, för att var ej fanns ett berg, liksom ej ägde sin prydnad. samt ett sådan prakt, liksom skymtade fram genom den öppna porten, från gyllene kors samt guldsmidda altaren samt präster inom guldskrudar!

Mittemot kyrkan nedsänkt en bostad, såsom ägde tinnar vid taket samt en enda smalt, skyhögt en hög byggnad eller struktur. detta fanns väl stadshuset. samt mellan kyrkan samt stadshuset, runt angående läka torget, reste sig dem sköna gavelhusen inom mångfaldigaste utsmyckning.

Pojken ägde sprungit sig både varm samt utmattad. denne trodde sig för tillfället äga sett detta märkvärdigaste samt började därför vandra långsammare.

Den gatan, liksom han idag ägde slagit in vid, plats säkert den, var stadsborna köpte sina präktiga textilier. denne såg fullt från människor stå framför dem små bodarna, var köpmännen bredde ut ovan disken blommigt, styvt siden, tjockt guldtyg, skiftande sammet, lätta florsdukar samt spindelvävstunna spetsar.

Förut, då pojken sprang således fort, ägde ingen gett akt vid honom.

Människorna ägde visst trott, för att detta bara fanns enstaka små grå råtta, likt kilade förbi dem. dock för tillfället, då han gick gatan fram helt sakta, fick enstaka från köpmännen ögonkontakt vid honom samt började vinka åt honom.

Pojken blev ursprunglig ängslig samt ville skynda undan, dock köpmannen bara vinkade samt log samt bredde ut vid disken en ljuvligt stycke sidendamast liksom på grund av för att locka honom.

Pojken skakade vid huvudet.

"Jag blir inte någonsin således rik, för att jag är kapabel köpa ett meter från detta var tyget," tänkte han.

Men för tillfället ägde dem fått ögonkontakt vid honom inom varje bod bota gatan utefter. Vart denne såg, stod enstaka krämare samt vinkade åt honom. dem lämnade sina rika kunder samt tänkte bara vid honom. han såg hur dem skyndade in inom bodens doldaste vrå på grund av för att plocka upp eller ta detta bästa, dem ägde för att sälja, samt hur deras sker darrade från brådska samt iver, medan dem lade fram detta vid disken.

När pojken fortfor för att vandra vidare, kastade sig enstaka från köpmännen ovan disken, sprang fatt honom samt lade ner framför honom silvertyg samt vävda tapeter, likt strålade från färger.

Pojken kunde ej annat än skratta åt honom. Krämaren måtte väl begripa, för att enstaka fattig stackare såsom han ej kunde köpa sådana saker. han pausade samt höll ut sina numeriskt värde tomma sker, på grund av för att dem skulle förstå, för att han ingenting ägde, samt lämna honom inom fred.

Men köpmannen sträckte upp en finger samt nickade samt sköt fram mot honom läka högen från härliga varor.

"Kan denne mena, för att han önskar sälja allt detta på grund av en guldmynt?" undrade pojken.

Köpmannen tog fram en litet, slitet samt uselt mynt, detta ringaste man kunde titta, samt visade detta till honom.

samt denne plats således ivrig för att ett fåtal sälja, för att denne ökade vid sin upphöjd tillsammans en par stora, tunga silverbägare.

Då började pojken gräva inom sina fickor. denne visste nog, för att denne ej ägde ett enda slant, dock denne kunde ej låta bli för att uppleva efter.

Alla dem andra köpmännen stodo samt försökte för att titta hur handeln skulle avlöpa, samt då dem märkte, för att pojken började gräva inom fickorna, kastade dem sig ovan diskarna, togo händerna att vara berusad eller övermättad från guld- samt silversmycken samt bjödo ut dem mot honom.

samt samtliga visade dem honom, för att vad dem begärde inom överföring fanns bara enstaka enda små slant.

Men pojken vände ut samt in vid både väst- samt byxfickor, till för att dem skulle titta, för att denne ingenting ägde. Då fingo dem tårar inom ögonen, varenda dessa imponerande köpmän, såsom voro sålunda många rikare än denne. denne blev mot senaste berörd ovan för att dem sågo därför ängsliga ut, samt han eftersinnade ifall han ej vid något sätt kunde hjälpa dem.

samt således kom han för att tänka vid den ärgiga slanten, såsom han nyss ägde sett vid stranden.

Han gav sig mot för att löpa vidare gatan, samt lyckan plats tillsammans honom, därför för att denne kom mot identisk port, vilket denne inledningsvis ägde råkat vid. han rusade genom den samt började leta efter den lilla ärggröna kopparslanten, likt ägde legat vid stranden till enstaka stund sedan.

Han fann den även många riktigt, dock då han ägde tagit upp den samt ville skynda åter inåt staden tillsammans med den, såg denne endast havet framför sig.

ingen stadsmur, ingen port, inga väktare, inga gator, inga bostad syntes för tillfället mot, utan endast havet.

Pojken kunde ej hjälpa, för att han fick tårarna inom ögonen. han ägde trott inom start, för att detta denne såg ej plats annat än enstaka synvilla, dock detta ägde han hunnit glömma. denne ägde bara tänkt vid hur vackert allting fanns.

han kände riktigt djup sorg ovan för att staden fanns försvunnen.

I identisk ögonblick vaknade herr Ermenrich samt kom fram mot honom. dock denne hörde honom ej, utan storken måste stöta mot honom tillsammans näbben till för att utföra sig bemärkt. "Jag tror, för att ni står på denna plats samt sover, ni likt jag," sade herr Ermenrich.

"Ack, herr Ermenrich!" sade pojken.

"Vad fanns detta till enstaka tätort, såsom nyss stod här?"

"Har ni sett enstaka stad?" sade storken. "Du besitter sovit samt drömt, såsom jag säger."

"Nej, jag besitter ej drömt," sade Tummetott, samt han berättade på grund av storken allt, vilket denne ägde upplevat.

Då sade herr Ermenrich: "Jag på grund av min sektion, Tummetott, tror, för att ni besitter fallit inom sömn på denna plats vid stranden samt drömt allt detta.

dock jag önskar ej dölja till dig, för att Bataki, korpen, likt existerar den lärdaste från samtliga fåglar, ett gång besitter berättat på grund av mig, för att vid den denna plats stranden förr inom världen äger legat ett ort, liksom kallades Vineta. Den fanns sålunda rik samt lycklig, för att ingen tätort någonsin besitter varit härligare, dock dess invånare hängav sig olyckligtvis åt övermod samt praktlystnad.

mot straff på grund av detta, säger Bataki, blev staden Vineta översvämmad från ett stormflod samt nersänkt inom havet. dock dess invånare förmå ej dö, samt ej heller förstöres deras tätort. samt enstaka kväll vart hundrade kalenderår stiger den inom all sin prakt upp ur havet samt ligger vid jordytan jämnt ett timme."

"Ja, således måste detta vara," sade Tummetott, "för detta besitter jag sett."

"Men då timmen existerar förbi, sjunker den ner inom havet igen, angående ej enstaka köpman inom Vineta beneath tiden besitter fått sälja något mot ett levande varelse.

ifall ni, Tummetott, bara ägde haft ett inte någonsin sålunda små slant för att erlägga köpmännen, ägde Vineta fått ligga ner kvar denna plats vid stranden, samt dess människor ägde fått leva samt dö vilket andra människor."

"Herr Ermenrich," sade pojken, "nu förstår jag varför ni kom samt hämtade mig mitt inom natten. detta plats därför, för att ni trodde, för att jag skulle behärska frälsa den gamla staden.

Jag existerar därför sorgsen, för att detta ej gick, såsom ni ville, herr Ermenrich."

Han satte händerna till ögonen samt grät. detta fanns ej gott för att yttra vem såsom såg maximalt bedrövad ut, pojken alternativt herr Ermenrich.

 

Den levande staden.

Måndag 11 april.

Annandag påsk vid eftermiddagen voro vildgässen samt Tummetott ute vid rymning.

dem foro fram ovan Gottland.

Den stora ön nedsänkt jämn samt slät beneath dem. Marken plats mönstrad alldeles såsom inom Skåne, samt detta fanns gott angående både kyrkor samt gårdar. dock detta fanns den skillnaden, för att detta nedsänkt flera lövängar mellan fälten på denna plats, samt sålunda voro ej gårdarna kringbyggda. samt några stora stora gårdar tillsammans gamla, tornprydda slott samt vidsträckta parkerar fanns detta alls inte.

Vildgässen ägde tagit vägen ovan Gottland till Tummetotts skull.

denne ägde idag inom numeriskt värde dagar varit sig alldeles olik samt ej sagt en glatt mening. detta kom sig därav, för att denne bara tänkte vid den var staden, såsom vid en sålunda besynnerligt sätt ägde demonstrerat sig på grund av honom. denne ägde inte någonsin sett något därför vackert samt präktigt, samt denne kunde ej förlika sig tillsammans för att denne ej ägde fått rädda den.

denne fanns ej blödig från sig annars, dock han riktigt sörjde ovan dem sköna byggnaderna samt dem imponerande människorna.

Både Akka samt gåskarlen ägde sökt övertyga Tummetott, för att han ägde varit ute på grund av ett vision alternativt synvilla, dock pojken ville ej lyssna vid något sådant. denne plats sålunda viss ifall för att han verkligen ägde sett vad denne sett, för att ingen kunde rubba honom ifrån denna övertygelse.

han gick omkring således bedrövad, för att hans reskamrater blevo oroliga till honom.

Just då pojken fanns vilket maximalt nedslagen, ägde den gamla Kaksi kommit åter mot flocken. denna ägde blivit kastad mot Gottland samt ägde måst utflykt ovan bota ön, innan denna från några kråkor ägde fått lyssna, för att reskamraterna befunno sig vid Lilla Karlsön.

då Kaksi fick känna till vilket såsom felades Tummetott, sade denna helt plötsligt:

"Om Tummetott sörjer ovan ett äldre tätort, således är kapabel oss snart trösta honom. Kom bara tillsammans med, således bör jag föra er mot enstaka ställe, vilket jag såg inom går! han bör ej länge behöva för att artikel bedrövad.”

Därpå ägde gässen tagit avsked från fåren, samt för tillfället voro dem vid väg mot detta område, likt Kaksi ville visa Tummetott.

sålunda sorgsen han än plats, kunde denne ej låta bli för att liksom vanligt titta ner vid landet, vilket han for fram över.

Han tyckte, för att detta såg ut, såsom ifall all ön ifrån start skulle äga varit enstaka sådan var upphöjd, brant bergvägg vilket Karlsön, fast många större förstås. dock sedan ägde den vid något sätt blivit utplattad.

Någon ägde tagit ett massiv kavle samt kavlat ovan den, såsom ifall den ägde varit en stycke deg. ej till för att den ägde blivit alldeles jämn samt slät såsom ett brödkaka, detta ägde den visst ej. Medan dem ägde farit utmed landremsa vid havet, ägde han vid flera håll sett höga, vita kalkväggar tillsammans grottor samt raukar, dock vid dem flesta ställen voro dem utplånade, samt stranden sjönk oansenlig ner mot havet.

På Gottland ägde dem ett fin samt fridfull helgdagseftermiddag.

detta rådde en ljumt vårväder, träden ägde stora knoppar, vårblommor klädde marken inom lövängarna, popplarnas långa, tunna hängen svajade, samt inom dem små trädgårdarna, vilket funnos nära plats stuga, stodo krusbärsbuskarna alldeles gröna.

Värmen samt vårknoppningen ägde lockat ut människor vid vägar samt gårdar, samt varhelst några från dem voro samlade, höllo dem vid för att leka.

detta fanns ej allenast barnen, såsom lekte, utan även dem vuxna. dem kastade mot måls tillsammans stenar, samt dem slogo bollar upp inom luften tillsammans med därför granna lyror, för att dem nästan nådde mot vildgässen. detta såg muntert samt trevligt ut, för att titta stort människor leka, samt pojken skulle nog äga glatt sig åt detta, ifall han ägde kunnat glömma sin harm ovan för att denne ej ägde kunnat rädda den gamla staden.

Han måste ändå erkänna, för att detta plats ett fin färd.

detta fanns sålunda många låt samt ljud inom luften. Små unge lekte enstaka ringlek samt sjöngo mot. samt frälsningsarmén fanns ute. denne såg enstaka hel hop människor, klädda inom mörk samt rött, sitta inom enstaka skogsbacke samt spela vid gitarrer samt mässingsinstrument. vid ett väg kom ett massiv skara människor.

detta fanns godtemplare, likt ägde varit vid lustfärd. han kände igen dem vid dem stora fanorna tillsammans guldinskrifterna, likt svajade ovan dem. samt låt vid låt sjöngo dem, sålunda länge likt han kunde lyssna dem.

Pojken kunde inte någonsin sedan tänka vid Gottland utan för att vid identisk gång tänka vid lekar samt sånger.

En utdragen stund ägde denne suttit samt sett ner, dock för tillfället råkade han för att lyfta ögonen.

detta är kapabel ingen förklara hur förvånad han blev. Utan för att han ägde märkt detta, ägde gässen lämnat detta inre från ön samt farit västerut mot landremsa vid havet. för tillfället nedsänkt detta vida, azurblå havet framför honom. dock detta fanns ej havet, såsom fanns märkvärdigt, utan ett ort, liksom reste sig vid havsstranden.

Pojken kom österifrån, samt solen ägde börjat sjunka mot väster.

då han närmade sig staden, stodo dess murar samt en hög byggnad eller struktur samt höga gavelhus samt kyrkor alldeles svarta mot den ljusa aftonhimlen. han kunde därför ej titta hur detta inom verkligheten stod mot tillsammans dem, samt beneath en par ögonblick trodde denne, för att detta fanns ett lika präktig ort vilket den denne ägde sett beneath påsknatten.

När denne kom riktigt fram mot den, såg han, för att den fanns både lik samt olik den var staden ifrån havsbottnen.

detta plats identisk skillnad, liksom angående man en dagen finge titta ett man klädd inom purpur samt prydnader samt ett ytterligare solens tid såge honom utblottad samt inom trasor.

Ja, den på denna plats staden ägde nog enstaka gång varit likadan vilket den han satt samt tänkte vid. Den denna plats fanns även omgiven från ett stadsmur tillsammans med en hög byggnad eller struktur samt portar.

dock tornen inom denna staden, såsom ägde fått förbliva vid nation, stodo taklösa, ihåliga samt tomma. Portarna voro utan dörrar, väktare samt krigsknektar voro försvunna. All den skinande prakten plats borta. detta fanns bara den nakna, gråa stenstommen, såsom fanns där.

När pojken kom längre inöver staden, såg denne, för att den mot största delen fanns bebyggd tillsammans med små, låga byggnad, dock denna plats samt var funnos kvar några höga gavelhus samt några kyrkor, likt voro ifrån den gamla tiden.

Gavelhusens väggar voro vitmenade samt alldeles utan prydnader, dock därför för att pojken sålunda nyss ägde sett den sjunkna staden, tyckte han sig förstå hur dem ägde varit smyckade: somliga tillsammans med bildstoder samt andra tillsammans mörk samt ljus marmor. samt vid identisk sätt plats detta tillsammans med dem gamla kyrkorna. dem flesta från dem voro taklösa tillsammans nakna innandömen.

Fönsteröppningarna stodo tomma, golven voro gräsbeväxta, samt uppåt väggarna klättrade murgröna. dock idag visste han hur dem ett gång ägde sett ut, för att dem ägde varit täckta från bildverk samt målningar, för att koret ägde ägt smyckat altare samt gyllne kors, samt för att var ägde rört sig präster, liksom ägde varit klädda inom guldskrudar.

Pojken såg även dem smala gatorna, vilket voro nästan folktomma vid helgdagseftermiddagen.

denne visste, han, vilken ström från imponerande människor liksom enstaka gång ägde myllrat fram vid dem. denne visste, för att dem ägde varit liksom stora verkstäder, att vara berusad eller övermättad från varenda slags arbetare.

Men vad Nils Holgersson ej såg, detta plats, för att staden än inom solens tid fanns både fin samt märkvärdig.

denne såg varken dem trevliga kojorna nära bakgatorna tillsammans med svarta väggar, vita knutar samt röda pelargonier på baksidan dem blanka fönsterrutorna alternativt dem flera vackra trädgårdarna samt alléerna alternativt skönheten hos dem rankklädda ruinerna. Hans ögon voro därför fulla från detta förgångnas härlighet, för att han ej kunde titta något gott hos detta nuvarande.

Vildgässen foro en par gånger fram samt åter ovan staden, på grund av för att Tummetott riktigt väl skulle ett fåtal titta allting.

mot slutligen sänkte dem sig ner vid detta gräsbeväxta golvet inom ett ruinkyrka på grund av för att stanna var ovan natten.

När dem redan ägde ställt sig för att vila, plats Tummetott ännu vaken samt såg genom dem brustna takvalven upp mot den blekröda aftonhimlen. Då han ägde suttit var ett stund, tänkte denne, för att denne ej mer ville gräma sig ovan för att denne ej ägde kunnat rädda den sjunkna staden.

Nej, detta ville han ej, sedan han ägde fått titta den på denna plats.

angående den staden liksom denne ägde sett, ej ägde fått sjunka ner vid havsbottnen igen, sålunda ägde den möjligen ifall någon tidsperiod blivit lika förfallen, liksom denna plats. möjligen skulle den ej äga kunnat motstå tiden samt förgängelsen, utan snart äga stått tillsammans taklösa kyrkor samt prydnadslösa byggnad samt ödsliga, tomma gator såsom denna.

Då fanns detta förbättrad, för att den fanns kvar inom all sin härlighet nere inom detta fördolda.

"Det plats bäst, för att detta gick, likt detta gick," tänkte denne. "Om jag ägde auktoritet för att rädda staden, tror jag ej, för att jag ville utföra det." Sedan sörjde denne ej mer ovan den saken.

Och detta existerar nog flera från dem, såsom äro unga, likt tänka vid identisk sätt.

dock då människor bli gamla samt äga fått anpassa sig för att artikel nöjda tillsammans med litet, då äro dem mer glada åt detta Visby, såsom finns, än åt en grant Vineta vid havsbottnen.

Nils Holgerssons forunderlige rejse gennem Sverige

Translated bygd Anne Marie Bjerg

 

XIV. To byer

Byen vid havets bund                 

Lørdag den 9.

april

Det blev ett rolig og ljus nat. Vildgæssene gad ikke søge ly inom nogen af hulerne, dem stod og sov oppe vid den høje klippe, og drengen havde lagt sig inom detta korte, tørre græs ved siden af gæssene.

      detta fanns kraftigt måneskin den nat, sålunda kraftigt at drengen havde svært ved at sove. denne lå og tænkte vid hvor længe han havde været hjemmefra, og han regnede ud at detta fanns tre uger siden han plats begyndt vid rejsen.

Samtidig huskede denne at detta denne aften plats påskelørdag aften.

      detta er inom nat at alle heksene kommer hjem fra Bloksbjerg, tænkte han og lo ved sig selv. For denne fanns ett lille smule bange for både nøkken og nissen, dock hekse troede han overhovedet ikke på.

      Hvis der havde været hekse ude den aften, burde han jo have set dem.

Der fanns sålunda uppenbart og lyst oppe inom sky at ikke den mindste sorte prik kunne bevæge sig inom luften uden at denne ville opdage det.

      Mens denne lå dér tillsammans næsen inom vejret og tænkte vid dette, fik denne øje vid noget smukt. Måneskiven stod hel og rund ganske højt oppe, og foran den kom enstaka massiv fugl flyvende.

Den fløj ikke forbi månen, detta plats snarere såsom angående den kom flyvende ud af den. Fuglen sålunda sort ud mod den lyse baggrund, og vingerne strakte sig fra den ene side af måneskiven til den anden. Den fløj sålunda jævnt af sted inom samme irritation at detta forekom drengen at den fanns tegnet vid måneskiven. Kroppen plats lille, halsen lang og slank, dem lange og tynde ben hang ned.

detta kunne ikke være andet end ett stork.

      Et par øjeblikke senere landede hr. Ermenrich, storken, ved siden af ham. han bøjede sig ned over drengen og skubbede til ham tillsammans med næbbet for at ett fåtal ham vågen.

      Drengen satte sig straks op.

      - Jeg sover ikke, hr.

Ermenrich, sagde han. - Hvordan går detta til at inom er ude midt angående natten, og hvordan står detta til vid Glimmingehus? Vil inom tale tillsammans med mor Akka?

      - detta er for lyst til at sove inom nat, svarede hr. Ermenrich. - Derfor bestemte jeg mig til at tage herover til Karlsön og opsøge dig, min ven Tommeltot.

Jeg fik at vide af ett fiskemåge at ni plats her inom nat. Jeg er ikke flyttet over til Glimmingehus endnu, jeg bor stadig inom Pommern.

      Drengen blev styrtende lycklig for at hr. Ermenrich havde opsøgt ham. dem talte sammen ifall alt muligt ligesom gamle venner. Til sidst spurgte storken ifall drengen ikke ville tage tillsammans ud at flyve lidt inom den smukke nat.

      Jo, detta ville drengen meget gerne hvis storken bare sørgede for at han kom tilbage til vildgæssene inden solopgang.

detta lovede han, og af sted fløj de.

      Hr. Ermenrich fløj vid fräsch lige mod månen. dem steg og steg, havet sank dybt ned, dock flyvningen gik således sælsomt let at detta næsten virkede likt angående dem lå stille inom luften.

      Drengen syntes detta fanns umådelig vykort period flyveturen havde varet, da hr.

Ermenrich sænkede sig ned for at lande.

      dem gik ned vid enstaka øde strandbred der fanns dækket tillsammans med jævnt, fint småsten. vid kysten lå der enstaka lang række klitter tillsammans med marehalm vid toppen. dem plats ikke særlig høje, dock dem hindrede drengen inom at titta noget af landet inde bagved.

      Hr.

Ermenrich stillede sig vid ett klit, trak detta ene ben op og bøjede halsen bagover for at stikke næbbet ind beneath vingen.

      - ni kunna vandra rundt lidt her vid stranden, sagde denne til Tommeltot, - mens jeg hviler mig. dock vandra ikke længere væk end at ni är kapabel finde tilbage til mig!

      Først havde drengen til hensigt at klatre op vid ett klit for at titta hvordan landet således ud indenfor.

dock da han havde gået et par skridt, stødte hans træskosnude mod noget hårdt. han bukkede sig ned og sålunda at der inom sandet lå enstaka lille kobberskilling liksom plats sålunda tæret af ir at den fanns næsten gennemsigtig. Den fanns därför ussel at denne ikke engang gad stikke den inom lommen, dock bare sparkede den til side.

      dock da denne rejste sig op igen, blev denne meget forbløffet, for vid to skridts afstand rejste der sig ett høj, mørk mur hvori der plats ett massiv port tillsammans med et tårn ovenover.

      Øjeblikket forinden, da drengen bukkede sig ned, havde havet ligget glitrende og blankt, og idag plats detta skjult bag enstaka lang mur tillsammans tårne og tinder.

Og lige ud for ham, hvor der før havde ligget nogle tangvolde, åbnede den store port inom muren sig.

      Drengen forstod godt at der plats spøgeri tillsammans med inom spillet. dock dette fanns ikke noget at blive bange for, syntes han. detta plats ikke farlige trolde alternativt noget andet ondt likt denne altid fanns bange for at møde angående natten.

Både muren og porten plats sålunda pragtfuldt bygget at han fik lyst til at titta hvad der kunne være bag ved dem. Jeg bliver nødt til at finde ud af hvad detta kunna være for noget, tænkte han og begav sig ind gennem porten.

      inom den dybe porthvælving sad nogle vagter iført broget, puffet tøj og tillsammans langskaftede hellebarder ved siden og spillede terning.

dem tænkte kun vid deres spil og gav ikke agt vid drengen der skyndte sig meget hurtigt forbi dem.

      Inden for porten fandt denne enstaka åben plads, belagt tillsammans store, glatte stenfliser. Rundt angående den lå høje, pragtfulde huse, og mellem dem åbnede der sig lange, smalle gader.

      vid pladsen ved porten myldrede detta tillsammans mennesker.

Mændene dryckesställe lange, pelsbræmmede kapper over tøj af silke, vid hovedet havde dem fjerbuskprydede baretter vid sned, vid brystet hang der pragtfulde kæder. dem fanns alle sammen sålunda fornemt udstyret såsom havde dem været konger.

      Kvinderne gik tillsammans høje spidse huer, lange skørter og snævre ærmer.

dem fanns også pragtfuldt klædt, dock deres pragt kunne slet ikke måle sig tillsammans med mændenes.

      Dette plats jo fuldkommen vilket inom den gamle eventyrbog vilket mor ett sjælden gang tog op af kisten og viste ham. Drengen kunne simpelt hen ikke tro sine egne øjne.

      dock detta der fanns endnu mere bemærkelsesværdigt at titta end både mændene og kvinderne, detta plats selve byen.

Hvert bostad fanns bygget sådan at detta vendte enstaka gavl ud mod gaden. Og gavlene plats udsmykkede vid sådan enstaka måde at man skulle tro at dem kappedes tillsammans med hinanden angående hvem der kunne opvise dem smukkeste prydelser.

      Den der meget hastigt kommer til at titta således meget nyt, kunna ikke nå at indprente detta alt sammen inom hukommelsen.

dock bagefter huskede drengen alligevel at han havde set trappegavle der dryckesställe statuer af Kristus og hans apostle vid hver enkelt afsats, gavle hvor der plats anbragt statuer inom niche efter niche op ad hele væggen, gavle vilket plats indlagt tillsammans med mangefarvede glasstykker, og gavle såsom plats stribede og ternede af hvid og sort marmor.

      Mens drengen beundrede alt dette, kom der et forfærdeligt hastværk over ham.

      - Sådan noget äger mine øjne inte någonsin set før.

Sådan noget får dem inte någonsin mere at titta, sagde han til sig selv. Og denne begyndte at løbe ind inom byen, gade op og gade ned.

      Gaderne fanns trange og smalle, dock ikke tomme og skumle likt inom dem større byer han kendte til. Der plats mennesker overalt. Gamle koner sad inom deres dør og spandt uden spinderok, blot ved hjælp af enstaka håndten.

Købmændenes butikker plats ligesom markedsboder åbne ud mod gaden. Alle håndværkere holdt til udendørs tillsammans med deres arbejde. Et sted blev der kogt tran, et andet garvede man huder, et tredjeplats sted plats der enstaka lang reberbane.

      Hvis bare drengen havde haft tidsperiod, kunne denne have lært at fremstille alt muligt.

Her kunne denne titta hvordan våbensmede hamrede tynde brystharnisker ud, hvordan guldsmede indfattede ædelsten inom ringe og armbånd, hvordan drejere håndterede deres drejestål, hvordan skomagere forsålede røde, bløde sko, hvordan guldtrækkeren spandt guldtråd, og hvordan væverne vævede deres stoffer tillsammans silke og guld.

      dock drengen havde ikke period til at standse.

denne styrtede bare af sted for at nå at titta därför meget liksom muligt inden detta hele ville forsvinde igen.

      Den høje mur gik rundt ifall byen, omsluttede den vilket et stengærde omslutter ett mark. For enden af hver gade sålunda han den, prydet tillsammans med tårne og kronet tillsammans med tinder.

Oppe vid muren gik der krigsknægte inom skinnende harnisker og hjelme.

      Da denne fanns løbet tværs igennem hele byen, kom han hen til endnu enstaka port inom muren. Uden for den lå havet tillsammans havnen. Drengen därför gammeldags skibe tillsammans rorsbænke midt henover og højt bygget op for og agter.

Nogle lå og tog gods ind, andre kastede netop anker. Dragere og købmænd ilede af sted mellem hinanden. Overalt herskede der travlhed og liv.

      dock heller ikke her syntes denne at denne havde period til at dvæle. denne skyndte sig ind mod byen igen, og för tillfället kom han hen til Stortorget. Der lå domkirken tillsammans tre høje tårne og dybe, billedsmykkede porthvælvinger.

Billedhuggerne havde prydet væggene sådan at der ikke plats ett berg der ikke havde sin udsmykning. Og hvilken pragt kunne man ikke skimte gennem den åbne dør, gyldne kors og guldforsirede altre og præster inom guldindvirkede ornater! Lige over for kirken lå der et byggnad likt havde tinder vid taget og et eneste slankt, himmelhøjt tårn. detta plats nok stadshuset.

Og mellem kirken og stadshuset, hele torvet rundt, rejste dem smukke gavlhuse sig tillsammans enstaka mangfoldighed af udsmykning.

      Drengen havde løbet sig både varm og træt. han mente at denne för tillfället havde set detta allermest spændende og begyndte derfor at vandra langsommere. Den gade denne idag plats kommet ind inom, fanns nok den hvor byens beboere købte deres pragtfulde tøj.

han sålunda masser af mennesker stå foran dem små boder hvor købmændene bredte blomstret, tyk silke og stift, guldindvirket stof ud over diskene, changerende fløjl, lette florstoffer og spindelvævstynde kniplinger.

      Før, da drengen løb därför hurtigt, fanns der ingen vilket havde ænset ham. människor havde sikkert troet at detta bare plats enstaka lille grå mus der pilede forbi dem.

dock idag, hvor denne ganske langsomt gik hen ad gaden, fik enstaka af købmændene øje vid ham og begyndte at vinke ad ham.

      Først blev drengen ængstelig og ville skynde sig væk, dock købmanden blev ved tillsammans at vinke og smile og bredte et prægtigt stykke silkedamask ud vid disken ligesom for at lokke ham.

      Drengen rystede vid hovedet.

Jeg bliver inte någonsin sålunda rig at jeg förmå købe ett meter af detta stof, tænkte han.

      dock idag havde dem fået øje vid ham inom hver eneste bod hele gaden igennem. Hvor denne end sålunda hen, stod der ett kræmmer og vinkede ad ham. dem forlod deres rige kunder og tænkte kun vid ham. han således hvordan dem skyndte sig ind inom bodens maximalt afsides krog for at hente detta bedste dem havde at sælge, og hvordan deres hænder skælvede af hastværk og iver mens dem lagde detta frem vid disken.

      Da drengen stadig gik videre, sprang ett af købmændene over disken, løb efter ham, indhentede ham og lagde sølvindvirket stof og vævede, farvestrålende tapeter ud foran ham.

Drengen kunne ikke lade være tillsammans med at le ad ham. Kræmmeren måtte da forstå at enstaka fattig stakkel såsom ham ikke kunne købe den slags domstol. denne standsede op og holdt sine to tomme hænder frem därför dem kunne forstå at han ingenting ejede, og lade ham være inom fred.

      dock købmanden strakte enstaka finger inom vejret og nikkede og skubbede hele bunken af dejlige varer hen til ham.

      Mon denne mener at han vil sælge alt detta for enstaka guldmønt?

tænkte drengen.

      Købmanden tog enstaka lille, slidt og dårlig mønt frem, den ringeste man kunne forestille sig, og viste ham den. Og denne plats därför ivrig efter at komme til at sælge, at han lagde et par store tunge sølvbægre oven inom bunken.

      Da begyndte drengen at grave inom sine lommer.

denne vidste godt at han ikke ejede enstaka eneste skilling, dock denne kunne ikke lade være tillsammans at mærke efter.

      Alle dem andre købmænd stod og prøvede at komme til at titta hvordan handelen ville forløbe, og da dem opdagede at drengen begyndte at grave inom sine lommer, sprang dem over disken, tog hænderne fulde af guld- og sølvsmykker og tilbød ham dem.

Og alle viste dem ham at detta eneste dem forlangte vilket betaling, blot plats ett eneste lille skilling.

      dock drengen vendte vrangen ud vid både veste- og bukselommer därför dem kunne titta at han ingenting ejede. Da fik dem tårer inom øjnene, alle disse fornemme købmænd der plats därför meget rigere end ham.

Til sidst blev denne rørt fordi dem således därför bekymrede ud, og denne tænkte grundigt over ifall ikke han kunne hjælpe dem vid enstaka alternativt anden måde. Og därför kom han inom tanker ifall den irrede skilling likt han nylig havde set vid stranden.

      han gav sig til at løbe hen ad gaden, og heldet fanns tillsammans ham därför han kom til den samme port såsom han først plats stødt vid.

denne styrtede ud igennem den og begyndte at lede efter den lille irgrønne kobberskilling der havde ligget vid stranden for lidt siden.

      han fandt den også ganske rigtigt, dock da denne havde samlet den op og ville skynde sig tilbage og ind inom byen igen, sålunda han kun havet ligge foran sig. ingen bymur, ingen port, ingen vagter, ingen gader, ingen huse plats för tillfället at titta, kun havet.

      Drengen kunne ikke lade være tillsammans at ett fåtal tårer inom øjnene.

Først havde denne troet at detta denne därför, ikke fanns andet end et synsbedrag, dock detta havde denne nået at glemme. han havde bare tænkt vid hvor smukt alting fanns. denne følte ett rigtig dyb sorg over at byen fanns forsvundet.

      inom detta samme vågnede hr. Ermenrich og kom hen til ham. dock denne hørte ham ikke, og storken måtte puffe til ham tillsammans næbbet for at han skulle lægge mærke til ham.

      - Jeg tror ni står her og sover, ni, ligesom jeg, sagde hr.

Ermenrich.

      - Ak, hr. Ermenrich! sagde drengen. - Hvad plats detta for enstaka bygd såsom lå her lige før?

      - besitter ni set ett by? sagde storken. - ni besitter sovet og drømt likt jeg siger.

      - Nej, jeg besitter ikke drømt, sagde Tommeltot, og han fortalte storken alt hvad han havde oplevet.

      Da sagde hr.

Ermenrich: - Jeg for min sektion tror at ni er faldet inom søvn her vid stranden, Tommeltot, og äger drømt detta alt sammen. dock jeg vil ikke skjule for dig at Bataki, ravnen, vilket er den lærdeste af alle fugle, engang besitter fortalt mig at der her vid stranden tidligere besitter ligget ett bygd såsom blev kaldt Vineta.

Den fanns således rig og lykkelig at ingen bygd nogen sinde besitter været prægtigere, dock dens indbyggere hengav sig uheldigvis til overmod og pragtlyst. likt straf for detta, siger Bataki, blev byen Vineta oversvømmet af enstaka stormflod og sænket ned inom havet. dock dens indbyggere kunna ikke dø, og deres bygd bliver heller ikke ødelagt.

Og enstaka nat hvert hundrede kalenderår stiger den op af havet inom al sin pragt og ligger nøjagtig enstaka time vid jordens overflade.

      - Ja, sådan må detta være, sagde Tommeltot, - for detta besitter jeg set.

      - dock når timen er gået, synker den ned inom havet igen, hvis ikke enstaka af Vinetas købmænd imens äger formået at sælge noget til et levende væsen.

Hvis ni, Tommeltot, bare havde haft enstaka inte någonsin således lille skilling at betale købmanden tillsammans, havde Vineta fået lov til at blive liggende vid stranden, og dens mennesker havde fået lov til at leve og dø likt andre mennesker.

      - Hr. Ermenrich, sagde drengen, - idag forstår jeg hvorfor inom kom og hentede mig midt ifall natten.

detta fanns fordi inom troede at jeg ville kunne frelse den gamle bygd. Jeg er sålunda ked af at detta ikke gik vilket inom ville, hr. Ermenrich.

      han slog hænderne for øjnene og græd. detta fanns ikke til at sige hvem der sålunda maximalt bedrøvet ud, drengen alternativt hr. Ermenrich.

  

Den levende by                       

Mandag den april

Anden påskedag angående eftermiddagen plats vildgæssene og Tommeltot ude at flyve.

dem fløj hen over Gotland.

      Den store ø lå jævn og flad beneath dem. Jorden fanns ternet nøjagtig såsom inom Skåne, og der fanns masser af kirker og gårde. dock der fanns den forskel at der fanns flere træbevoksede områder mellem markerne, og gårdene havde ikke sammenbyggede længer. Og store herregårde tillsammans med gamle, tårnprydede slotte og vidtstrakte parkerar fanns der slet ingen af.

      Vildgæssene havde taget vejen over Gotland for Tommeltots skyld.

han havde för tillfället inom to dage slet ikke lignet sig selv og ikke sagt et eneste muntert mening. detta kom af at han ikke tænkte vid andet end den bygd der vid enstaka således besynderlig måde havde vist sig for ham. han havde inte någonsin før set noget således smukt og pragtfuldt, og han kunne ikke forlige sig tillsammans med at han ikke havde fået lov at redde den.

denne fanns ellers ikke blød af sig, dock han sørgede virkelig over dem smukke bygninger og fornemme mennesker.

      Både Akka og gasen havde prøvet at overbevise Tommeltot angående at detta hele havde været ett drøm alternativt et synsbedrag, dock detta ville drengen slet ikke høre tale angående.

denne fanns därför sikker vid at denne virkelig havde set detta denne havde set, at ingen kunne rokke ham inom hans overbevisning. denne gik sålunda bedrøvet rundt at hans rejsekammerater blev bekymrede for ham.

      Netop da drengen fanns maximalt nedslået, fanns den gamle Kaksi kommet tilbage til flokken.

Hun fanns blevet kastet mod Gotland og havde måttet flyve hen over hele øen før hun af nogle krager havde hørt at hendes rejsekammerater befandt sig vid Lilla Karlsön. Da Kaksi fik at vide hvad der fanns inom vejen tillsammans med Tommeltot, sagde hun tillsammans ét:

      - Hvis Tommeltot sørger over ett gammel bygd, således skal oss snart erhålla ham trøstet.

Kom bare tillsammans, därför skal jeg føre jer til et sted jeg därför inom går! han skal ikke behøve at være bedrøvet ret længe.

      Derpå havde gæssene taget afsked tillsammans fårene, og för tillfället plats dem vid vej til detta sted liksom Kaksi ville vise Tommeltot. Selv ifall denne nok plats bedrøvet, kunne han liksom sædvanlig ikke lade være tillsammans at kigge ned vid detta nation han fløj hen over.

      han syntes detta därför ud likt angående hele øen oprindelig skulle have været sådan enstaka høj, stejl klippe ligesom Karlsön, og meget større, selvfølgelig.

dock sålunda fanns den vid enstaka alternativt anden måde blevet gjort flad. Der fanns nogen likt havde taget ett massiv kagerulle og rullet den ud vilket angående den fanns ett klump dej. Ikke fordi den plats blevet helt flad og jævn liksom et brød, detta plats den bestemt ikke. Mens dem havde fløjet langs kysten, havde han flere steder set høje hvide kalkvægge tillsammans med huler og "raukar", dock dem fleste steder fanns dem forsvundet, og stranden faldt uanselig ned mod havet.

      vid Gotland havde dem ett smuk og fredsommelig helligdagseftermiddag.

detta plats lunt forårsvejr, træerne stod tillsammans store knopper, forårsblomsterne dækkede jorden beneath træerne vid engene, poplernes lange tynde rakler svajede, og inom dem små haver der fanns ved hvert eneste byggnad, stod stikkelsbærbuskene helt grønne.

      Varmen og foråret der plats vid spring, havde lokket människor ud vid veje og inom gårde, og hvor såsom helst nogle plats samlet, gav dem sig til at lege.

detta plats ikke alene børnene der legede, detta fanns også dem voksne. dem kastede til måls tillsammans med berg, og dem kastede bolde højt op inom luften inom därför høje buer at dem næsten ramte vildgæssene. detta därför muntert og hyggeligt ud at titta voksne lege, og drengen ville nok havde glædet sig over detta, hvis han havde kunnet glemme sin harme over at han ikke havde kunnet redde den gamle by.

      denne måtte alligevel indrømme at detta plats enstaka smuk flyvetur.

Der plats sålunda megen sang og lyd inom luften. Små børn legede enstaka sangleg. Og Frelsens Hær fanns ude. denne sålunda enstaka hel mængde mennesker, klædt inom sort og rødt, sidde vid enstaka åben plet inom skoven og spille vid guitarer og messinginstrumenter. Et sted kom ett massiv flok mennesker gående hen ad vejen. detta plats medlemmer af enstaka afholdsloge liksom havde været vid udflugt.

han kunne kende dem vid dem store faner tillsammans med guldinskriptionerne likt vajede over dem. Og dem sang den ene sang efter den anden, således længe denne kunne høre dem.

      Siden kunne drengen inte någonsin tænke vid Gotland uden samtidig at tænke vid lege og sange.

      han havde siddet længe og kigget ned, dock idag kom han til at løfte sine øjne.

detta kunna ikke beskrives, hvor forbavset denne blev. Uden at denne havde lagt mærke til detta, havde gæssene forladt detta indre af øen og fanns fløjet mod vest ud til kysten. idag lå detta store azurblå ocean foran ham. dock detta fanns ikke havet der fanns detta særlige, dock ett bygd der rejste sig vid stranden.

      Drengen kom østfra, og mod vest plats solen begyndt at synke.

Da han nærmede sig byen, stod dens mure og tårne og høje gavlhuse fuldkommen sorte mod den lyse aftenhimmel. denne kunne derfor ikke titta hvordan detta inom virkeligheden forholdt sig tillsammans med dem, og et par øjeblikke troede denne at detta plats lige därför pragtfuld ett bygd liksom den denne havde set påskelørdag nat.

      Da denne kom helt hen til den, kunne han titta at den både lignede og ikke lignede byen fra havets bund.

detta fanns den samme forskel vilket hvis man den ene dygn därför ett mand klædt inom purpur og smykker og den næste sålunda ham ribbet for alt og inom pjalter.

      Ja, denne bygd havde sikkert engang været ligesådan vilket den denne sad og tænkte vid. Denne fanns også omgivet af enstaka bymur tillsammans tårne og porte.

dock tårnene inom denne bygd der havde fået lov til at blive vid nation, stod uden tag vid, hule og tomme. Portene plats uden døre, vagter og krigsknægte fanns forsvundet. Al den strålende pragt plats borte. detta plats kun dem nøgne, grå stenfundamenter der plats tilbage.

      Da drengen kom længere ind over byen, kunne denne titta at den for størstedelens vedkommende fanns bebygget tillsammans små lave huse, dock hist og her lå der stadig nogle høje gavlhuse og nogle kirker der fanns fra den gamle period.

Gavlhusenes vægge plats hvidpudsede og helt uden udsmykninger, dock fordi drengen for sålunda begränsad tidsperiod siden havde set den sunkne bygd, syntes han at denne forstod hvordan dem havde været udsmykket: nogle tillsammans med skulpturer og andre tillsammans sort og hvid marmor. Og vid samme måde plats detta tillsammans med dem gamle kirker. dem fleste af dem manglede taget og plats nøgne indvendig.

Vinduesåbningerne fanns tomme, gulvene fanns græsbevoksede, og op ad væggene klatrede efeuen. dock för tillfället vidste denne hvordan dem engang havde set ud, at dem havde været dækket tillsammans statuer og malerier, at koret engang havde ejet et udsmykket alter og et gyldent kors, og at præster inom gyldent ornat engang havde gået rundt derinde.

      Drengen sålunda også dem smalle gader likt plats næsten mennesketomme fordi detta denne eftermiddag fanns helligdag.

denne fanns den der vidste hvilken strøm af fornemme mennesker vilket engang havde myldret gennem dem. denne vidste at dem havde været likt store værksteder, fulde af alle slags håndværkere.

      dock hvad Nils Holgersson ikke således, detta plats at byen endnu inom ljus fanns smuk og interessant. denne därför hverken dem hyggelige små huse inom sidegaderne tillsammans sorte vægge, hvide hushjørner og røde pelargonier bag dem blanke vinduesruder alternativt dem mange smukke haver og alleerne alternativt skønheden inom dem efeuklædte ruiner.

Hans øjne fanns därför fyldt tillsammans fortidens herlighed at denne ikke kunne titta noget godt inom detta nuværende.

      Vildgæssene fløj et par gange frem og tilbage over byen for at Tommeltot rigtig kunne erhålla alting at titta. Til sidst landede dem vid detta græsklædte gulv inom ett kirkeruin for at blive der ifall natten.

      Da dem først havde stillet sig til at sove, fanns Tommeltot stadig vågen og sålunda op gennem dem ødelagte loftshvælvinger mod den blegrøde aftenhimmel.

Da denne havde siddet der lidt, tænkte han at denne ikke ville græmme sig over at denne ikke havde kunnet redde den sunkne by.

      Nej, detta ville denne ikke efter at denne havde fået denne bygd at titta. Hvis den bygd denne havde set, ikke fanns sunket ned vid havets bund igen, plats den måske nogen tidsperiod efter forfaldet lige sålunda meget liksom denne.

Måske ville den ikke have kunnet modstå tiden og forgængeligheden, dock snart have stået tillsammans kirker uden tag vid og huse uden udsmykning og øde, tomme gader liksom denne. således plats detta bedre at den stadig befandt sig nede inom detta skjulte inom al sin herlighed.

      detta plats bedst at detta gik likt detta gik, tænkte han.

Hvis jeg havde magt til at redde byen, tror jeg ikke at jeg ville gøre detta. Siden sørgede han ikke mere over det.

      Og der er sikkert mange af dem vilket er unge, der tænker vid samme måde. dock når människor bliver gamle og äger måttet vænne sig til at være tilfredse tillsammans med lidt, därför er dem gladere for detta Visby liksom eksisterer, end for et strålende Vineta vid havets bund.

Nils Holgersson's Wonderful Journey

Translated bygd Peter Graves

 

XIV.

Two Towns

THE TOWN AT THE BOTTOM OF THE SEA                                           

Saturday, 9 April

It was a calm and klar night.

The wild geese had not bothered to seek shelter in any of the caves but were asleep up on the roof of the island and the boy was asleep beside the geese on the short dry grass.

            The månsken was very bright that night, so bright that Nils had trouble getting to sova. He lay thinking about how long he had been away from home and he worked out that it was three weeks now since he had set out on this journey.

He also remembered that tonight was Easter Eve.

            ‘Tonight’s the night all the witches return from Blåkulla,’ he thought, laughing to himself.* Because although he was a little afraid of water-sprites and elves, he did not believe at all in witches.

            And if there had been any witches out that night, he would certainly have seen them.

Den 24 november var det exakt år sedan den första delen av Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige låg på bokhandelsdiskarna

The sky was so bright and klar that he would have noticed even the smallest black dot moving across it.

            As he lay there thinking these thoughts, he funnen himself gazing up at a beautiful sight. The platta of the måne was full and round and ganska high in the sky and a large bird was flying in front of it.

It did not flyga eller fly undan past the måne, it flew in such a way that it looked as though it had flown out of the måne. The bird looked black against the bright background and its wings stretched across the full måne from rim to rim. It was flying along so smoothly in the same direction as the måne that the boy thought it must have been drawn on the surface of the måne.

Its body was small, its neck long and slim, and its legs hung down long and thin. It could only be a stork.

            A few moments later Herr Ermenrich the stork landed beside Nils, bent over him and poked him with his beak to wake him up.

            Nils sat up at once.

‘I’m not asleep, Herr Ermenrich. What brings you out in the mittpunkt of the night? And how are things at Glimmingehus? Do you want to speak to Mother Akka?’

            ‘It’s too light to sova tonight,’ Herr Ermenrich answered, ‘so inom decided to flyga eller fly undan over to karlsö and call on my friend Thummitot.

A seagull told me you were here tonight. And inom haven’t moved over to Glimmingehus yet, I’m still living in Pomerania.’

            The boy was overjoyed that Herr Ermenrich had komma to visit him. They talked about everything possible, as old friends do, and finally the stork asked whether he would like to komma and ride around for a while since it was such a lovely night.

            Nils was more than happy to do so as long as the stork would ensure that he was back with the geese before dawn.

The stork gave his promise and so they set off.

            Once igen Herr Ermenrich flew straight towards the måne. They flew higher and higher and the sea sank far below them, but the flygning was so extraordinarily light that it almost felt as if they were lying motionless in the air.

            Nils thought the flygning was over far too soon when Herr Ermenrich began to lose height ready to land.

            They landed on a deserted beach covered with fine, even-grained småsten.

A long line of sand-dunes with lyme-grass growing on top of them ran along the coast and although they were not very high they prevented the boy seeing anything of the interior beyond them.

            Herr Ermenrich stood on a sand-dune, tucked up one leg and bent his neck back to put his head beneath his wing.

‘You can wander around on the beach a bit while inom have a rest,’ he said to Thummitot. ‘But don’t go any farther than you can find your way back to me!’

            The first thing the boy intended to do was to klättra up one of the dunes to see what it looked like inland, but he had taken no more than a few steps when the toe of his clog träffad something hard.

He bent down and saw that there was a small copper coin lying on the småsten. It was so eaten away bygd verdigris that it was almost tydlig and, in fact, it was in such a bad condition that he simply kicked it away without bothering to pick it up.

            When he stood upright igen he was completely astonished for, just two steps in front of him, there was a high dark vägg with a big turreted gateway in it.

            When he had bent down a moment before it had been the sea that lay before him bright and glittering, but now it was hidden bygd a long vägg with battlements and towers.

And right in front of him, where there had been ingenting but some piles of seaweed, there stood a big open gate.

            The boy understood well enough that this was all some kind of illusion but he did not think it was anything to be frightened of. It had ingenting to do with dangerous trolls and all the other evils he was always afraid of meeting at night.

Both the vägg and the gate were built so magnificently that he wanted to see what could lie behind them. ‘I just have to find out what’s there!’ he thought and proceeded through the gate.

            Guards were sitting in the deep valvgång playing dice and they were dressed in brightly coloured clothes with puffed sleeves.

They had their long-shafted halberds beside them but, interested only in their game, they paid no attention to the boy, who quickly slipped past them.

            Once inre he came to an open area paved with large smooth stones, and magnificent tall houses stood on every side with long narrow streets running between them.

            The space inre the gate was swarming with people.

The dock were wearing long capes edged with fur, beneath which their clothes were made of silk. They were also wearing plumed berets at a jaunty vinkel on their heads and they had magnificent chains hanging on their chests. They were all so splendidly dressed that they could easily have been kings.

            The women wore tall conical headdresses, long skirts and tight-fitting sleeves.

They, too, were wonderfully dressed but their splendour came nowhere nära that of the men.

            All in all it was just like the book of old fairy tales his mother had sometimes taken out of her chest and shown him. Nils could not believe his eyes.

            What was even more remarkable than the dock and women was the town itself.

Every house was built with its gable-end turned to the street and these gables were decorated so expertly that it looked as if they were competing with each other to see which could put on the most beautiful show.

            When you see so many new things all at the same time, it fryst vatten impossible to retain them all in your memory.

Nevertheless the boy could remember later that he had seen stepped gables with pictures of Christ and his apostles on the different steps, gables where the images stood in niche after niche all the way up the vägg, gables that were inlaid with pieces of glass of many different colours, gables that were striped or checked with black and vit marble.

            For a while he stood there in wonderment, but then he was seized bygd a terrible sense of urgency.

‘My eyes have never seen anything like this before, and they will never see anything like it again,’ he said to himself. And he began running around the town, up and down the streets.

            The streets were narrow and constricted but they were not empty and gloomy as they were in the towns he knew.

There were people everywhere. Old women sat in the doorways spinning, using just the familjesida, without a spinning wheel. The shops were open to the street like marknad stalls. All the craftsmen worked outdoors: in one place fish-oil was being boiled, in another hides were being tanned, and in a third there was a long ropewalk.

            Given enough time Nils could have learnt how to manufacture all kinds of things.

He saw how the armourers hammered out thin breastplates, how the goldsmiths mounted precious stones in rings and armbands, how turners used their lathes, how shoemakers soled soft red shoes, how the gold-wire drawers twisted their gold thread and how the weavers wove silk and gold into their work.

            But the boy had no time to stand and stare.

He rushed on in beställning to see as much as possible before it all disappeared again.

            The high vägg ran around the whole town, enclosing it as a stängsel encloses a field. The vägg with its battlements and towers could be seen at the end of every street and up on the vägg men-at-arms in shining armour and helmets were on patrol.

            When he had run right across the town, Nils came to another gate in the vägg, beyond which lay the harbour and the sea.

He saw old-fashioned ships with benches for oarsmen amidships and high structures at the prow and stern. Some were loading cargo, others were dropping anchor. Porters and merchants were rushing hither and thither and the whole en plats där en händelse inträffar ofta inom teater eller film was one of hustle and bustle.

            But he did not allow himself time to linger even here.

He hurried back into the town and came to the Great Square, where he saw the cathedral with its three high towers and deep arched doorways decorated with images. The stonemasons had carved the walls so much that there was scarcely a stone left without ornamentation. And through the open door he caught a glimpse of the splendour inre – gilded crosses, altars inlaid with gold and priests in golden vestments.

Right opposite the cathedral stood a building with battlements on its roof and a single slim tower that reached for the heavens. It was presumably the Town entré, and around the whole square between the cathedral and the Town entré ran a series of those beautiful gable-ends with their endless variety of decorations.

            bygd now the boy was hot and tired from all his running.

Believing that he had already seen the most remarkable things, he began to walk more slowly. The street he turned into next was uppenbart where the citizens bought their magnificent clothes. Crowds of people were standing in front of small shops, on the counters of which the merchants were laying out floral-patterned brocade, heavy gold cloth, shimmering velvet, light gauze cloths and lace as fine as spiders’ webs.

            Earlier, when he had been running around so quickly, no one had paid any attention to him.

People had probably assumed he was just a little grey rat scuttling past. But now that he was walking ganska slowly, one of the merchants caught sight of him and beckoned him over.

            At first Nils was nervous and wanted to hurry away, but the merchant just beckoned and smiled and spread out a del av helhet of gorgeous damask on the counter as if to tempt him.

            The boy shook his head.

‘I’ll never be rik enough to afford a yard of that material,’ he thought.

            But now everyone in every shop along the street had seen him and wherever he looked there were shopkeepers beckoning him to komma over. They were deserting their rik customers and thinking only of him. He saw them hurrying back into the deepest recesses of their shops to fetch the very best wares they had to offer and their hands trembled with haste and eagerness as they set things out on the counter.

            When the boy just carried on walking past, one of the merchants leapt over his counter, ran and caught him up and laid before him silver-threaded cloth and tapestries woven in the brightest colours.

Nils could only laugh – surely the shopkeeper must realise that a poor fellow like him could not buy things of that kind? He stopped and held out his empty hands to man them understand that he owned ingenting at all and they should leave him in peace.

            But the merchant simply held up one finger, nodded and pushed the whole pile of wonderful things towards Nils.

            ‘Can he really mean that he’ll sell all of this for one gold piece?’ the boy wondered.

            Then the merchant took out one small worn and damaged coin, so small you could hardly see it, and showed it to him.

And so eager was he to man a sale that he added a pair of big heavy silver goblets to the pile.

            Nils began to dig in his pockets. He knew that he really did not have a single penny but he could not stop himself feeling for one.

            All the other merchants stood there watching to see whether the sale would komma off, and when they saw the boy uppstart to dig around in his pockets, they too leapt over their counters, picked up handfuls of gold and silver jewellery and offered them to him.

And all of them showed him that the only betalning they were asking for was just one small coin.

             The boy turned his waistcoat and trouser pockets inre out so that they could see that he did not have as much as a penny. Then their eyes filled with tears, all of these grand merchants, all of them so much richer than him.

They all looked so distressed that Nils was moved and wondered what he could do to help them. And his thoughts went back to that discoloured coin he had seen on the beach earlier.

            He set off running along the street and fortune was on his side because he came to the same gate as he had funnen at the början.

He charged through the gate and began to look for the little verdigris-coated copper coin which had been lying on the beach.

            He funnen it without too much trouble, but when he picked it up and was about to hurry back into the town with it, all he could see in front of him was the sea.

ingenting else was to be seen: no town vägg, no gate, no men-at-arms, no streets, no houses – just the sea.

            His eyes filled with tears – he could not help it. He had forgotten that he had believed at first that this was all an illusion: all he could think of was how beautiful everything had been.

He was overwhelmed bygd deep sorrow that the town had disappeared.

            Just then Herr Ermenrich woke up and came over to him. Nils did not hear him coming and the stork had to asiatisk him with his beak to get his attention. ‘I believe you are standing here sleeping, just as inom was,’ Herr Ermenrich said.

            ‘Oh, Herr Ermenrich!’ the boy said.

‘What was that town that inom saw here a moment ago?’

            ‘Did you see a town? As inom said, you must have been asleep and dreaming,’ the stork said.

            ‘No, inom haven’t been dreaming,’ Nils said, and he told the stork everything he had seen and done.

            ‘Well, Thummitot, for my part inom believe you fell asleep on the beach and dreamt all this,’ said Herr Ermenrich.

‘But inom won’t hide the fact that Bataki the raven, who fryst vatten the most learned of all birds, told me that long, long ago there used to be a town called Vineta on the shore here. It was so wealthy and happy that there has never been a more magnificent town, but unfortunately the people who lived there fell into arrogance and a love of display. As a punishment for that, according to Bataki, the town of Vineta was inundated bygd a great flood and sank below the waves.

But its inhabitants cannot die and the town cannot be destroyed. And one night every hundred years the town rises from the sea in all its splendour and remains on the surface for exactly one hour.’*

            ‘That must be true,’ Nils said, ‘for that fryst vatten what inom have seen.’

            ‘When that hour has passed, it sinks back into the sea unless one of the merchants of Vineta has managed to sell something to a living creature.

Thummitot, if you had possessed even the smallest coin to pay the merchant, Vineta would have remained on the shore and its people would have been permitted to live and die like ordinary folk.’

            ‘Now inom understand why you came and fetched me in the mittpunkt of the night, Herr Ermenrich,’ the boy said.

‘It was because you believed that inom could rädda that ancient town. inom am so sorry that things did not work out as you wanted them to.’

            He put his hands over his eyes and wept, and it was not easy to säga which of the two of them, Nils or Herr Ermenrich, looked more sorrowful.

 

THE LIVING TOWN                                                                                               

Monday, 11 April

In the afternoon of Easter Monday Thummitot and the wild geese were once igen on the wing and flying over Gotland.

            The great island lay flat and smooth beneath them and, just as in Skåne, the ground was checkered and there were many churches and farms.

There were some differences, however, in that the fields here were interspersed with wooded meadows and the farms were not built in a square around a yard. Nor were there any great estates with turreted old castles and extensive parklands.

            The wild geese had taken the Gotland rutt for the sake of Thummitot.

For the gods two days he had been ganska unlike his usual self and had not said a single cheerful word. He could not get that town out of his mind. It had been revealed to him in such a remarkable way and he had never seen anything so splendid and beautiful. He could not reconcile himself to the fact that he had failed to rädda it.

He was not usually so soft-hearted, but now he was filled with grief for those beautiful buildings and all the elegant people.

            Both Akka and the gander had tried to convince him that it had all been a dream or an illusion, but the boy would have none of it. He was so utterly certain that he had seen what he had seen that no one could shake his conviction.

He went around in such a state of despondency that his companions were worried about him.

             Just when the boy was at his most depressed, old Kaksi returned to the flock. She had been driven towards Gotland and had flown across the whole island before some crows informed her that her travelling companions were on Lilla karlsö.

As soon as Kaksi heard that Thummitot was in low spirits, she said quickly:

            ‘If Thummitot fryst vatten grieving about an ancient town, we can soon console him. Follow me and I’ll take you to a place inom saw yesterday. He won’t stay miserable for long.’

            So the geese had said goodbye to the sheep and were now on their way to the place Kaksi wanted to show Thummitot.

And however upset he was, he could not help looking down as usual at the countryside he was travelling over.

            He thought the whole island looked as if it must have started as a steep, high rock like karlsö, although much bigger, of course. But then it had somehow been flattened. Someone had taken an enormous rolling-pin and rolled it out as if it were a del av helhet of dough.

Not that it had become completely flat and smooth everywhere: it certainly had not, and as they were flying along the coast he saw high limestone walls with caves and rock pillars in several places, but in most places these things had been levelled out and the shore ran undramatically down to the sea.

            They had a pleasant and peaceful holiday afternoon on Gotland.

It was warm spring weather, the buds on the trees were swelling, the meadows were bedecked with spring flowers, long thin catkins hung and swayed on the poplar trees, and the gooseberry bushes were all green in the small gardens that were attached to every cottage.

            The spring warmth and the budding plants had tempted people outdoors and wherever a few of them were gathered tillsammans they were playing.

Det var ett par miljoner i budget, magistralt Cinemascope och den allra senaste tekniken

It was not only the children, the adults were playing too. They were hurling stones at targets and throwing balls so high into the air that they almost reached the geese. It was such a jolly sight to see grown-ups playing and the boy would have been really happy if only he had been able to forget how vexed he was at not being able to bevara the old town.

            But in spite of everything, he had to admit that this was a pretty journey.

The air was filled with sounds and singing and down below little children were dancing round dances. The Salvation Army was out and he could see a large group of people in red and black sitting on a wooded knoll playing their guitars and brass instruments. A great folkmassa of people were walking along a road: they were Good Templars of the temperance movement, who had been out on an excursion.

Nils could recognise them bygd the great gold-embroidered banners that waved above their heads. And they sang song after song for as long as they were within earshot.

            Ever after, whenever Nils thought of Gotland, he thought of games and songs.

            For a long time he had been sitting looking straight down, but now he happened to lift his eyes and it fryst vatten impossible to describe his surprise.

He had not noticed that the geese had left the interior of the island and were flying westwards towards the coast. The bred blue sea lay in front of him, but it was not the sea that was so remarkable, it was a town situated on the shore.

            The boy was approaching it from the east and the sun had started to sink in the west.

As he approached the town, all of its walls and towers and high-gabled houses and churches stood out black against the light evening sky. Because of this, he could not really see what they were like and for a few moments he thought that this town was as wonderful as the one he had seen on Easter Eve.

            When they came right up to the town, however, he saw that it was both like and unlike the town from the bottom of the sea.

It was the same kind of difference as between seeing a man dressed in purple splendour and jewels one day and seeing the same man reduced to wearing rags the next day.

            But surely this town must once have been like the one he had been thinking about? This town, too, was surrounded bygd a vägg with towers and gates, but in this town, which the sea had not swallowed, the towers were roofless, hollow and empty, the gateways lacked their gates and the guards and men-at-arms were gone.

All the gleaming splendour had disappeared and what was left was just a bare carcass of grey stone.

            As they flew in close above the town, Nils saw that most of it consisted of low little houses, although here and there tall gabled houses and churches remained from the old days. The walls of their gable ends were whitewashed and carried no decorations at all but, having seen the sunken town so recently, he was sure that these must once have been decorated, some of them with statues and others with black and vit marble.

And the old churches were in the same state as the towers – most were roofless and their interiors were bare. The fönster had no glass, grass grew on the floors and ivy climbed the walls. But now Nils knew how they once had looked, knew that they had been covered with statuary and paintings, knew that the sanctuaries had contained decorated altars and golden crosses and that the priests in them had been resplendent in golden vestments

            The boy could also see the narrow streets, almost empty today because of the holiday afternoon.

But now he knew what a stream of magnificently dressed people had once filled these streets, and he knew what great workshops there had been, full of workmen of every kind.

            But what Nils Holgersson did not see was that this town was still beautiful and remarkable. He did not see the sweet cottages with their black walls, white-painted corners and red pelargoniums behind fönster in which the glass gleamed; nor did he see the lovely gardens and avenues, nor the beauty of the overgrown ruins.

His eyes were so blinded bygd the splendour of the past that he failed to see anything good about the present.

            The wild geese passed back and forth across the town several times so that Thummitot could get a really good view of everything. Finally they descended and landed on the gräsig floor of a ruinerad church in beställning to spend the night there.

            When they had settled down to sova, Thummitot remained awake staring up at the pale-red of the evening sky though the ruinerad vault of the roof.

After sitting there for a while he decided he would not worry any more that he had been unable to spara the sunken town.

            Having seen this town, he would not want to have saved the other. If the town he had seen had not sunk back to the bottom of the sea, it would probably have fallen into the same kind of decay as this town.

It would have been unable to resist time and corruption and soon been left with roofless churches and houses without decoration and empty streets. It was better, then, for it to retain all its splendour even though it was hidden.

            ‘Best that things happened as they happened,’ he thought. ‘If inom had the power to rädda that town now inom don’t think I’d use it.’ After which he no längre grieved about the matter.

            No doubt many ung people think the same way.

But those who are old and whom life has taught to be satisfied with little are happier with the Visby that exists than with a magnificent Vineta at the bottom of the sea. 

?i=

Nils Holgerssoni imeline teekond läbi rootsi 

Translated bygd Vladimir Beekman

 

XIV

KAKS LINNA

Linn merepõhjas

Laupäeval, 9.

aprillil

Öö oli vaikne ja selge. Metshaned ei hakanud kuskilt koopast varju otsima, vaid seisid ja magasid üleval mäe klockringning ning poiss pikutas nende kõrval madalas kuivas rohus.

Kuu paistis sei ööl heledasti, nii heledasti, et poisil oli raske magama jääda. Ta lesis ja püüdis välja arvutada, kui kaua ta nüüd juba kodunt ära on, ning leidis lõpuks, et reisi algusest on möödunud kolm nädalat.

Samal hetkel taipas ta äkki, et täna on lihavõttelaupäev.

«Just täna öösel tulevad kõik nõiamoorid Sinimäelt koju,» mõtles Nils ja naeris endamisi. Sest nii näkke kui haldjaid ta küll pisut kartis, aga nõiamoore ei uskunud ta põrmugi.

Kui sei õhtul oleks väljas liikunud nõiasalku, oleks ta pidanud neid kindlasti nägema. Kogu taevas oli nii hele, et ainuski tumedam täpike poleks saanud õhus liikuda, ilma et poiss teda poleks märganud.

Sei ajal, kui ta seal lesis, nina taeva poole, ja niiviisi mõtiskles, nägi ta midagi toredat.

Täiskuuketas seisis ümarana üsna kõrgel taevas ja seile ees lendas tema poole mingi suur träd. träd ei lennanud mitte kuu eest mööda, vaid lähenes nii, nagu oleks ta otse kuust välja lennanud. Heledal tagapõhjal paistis träd mustana ja ta tiivad ulatusid kuuketta übest servast teiseni. Ta lendas nii otse ikka ühes suunas, et poisile näis, nagu oleks träd kuukettale joonistatud.

Linnu keha oli väike, kael pikk ja peen ning jalad rippusid niisama pikkade ja peentena allapoole. See ei võinud olla keegi muu kui kurg.

Mõne silmapilgu pärast maanduski poisi kõrval toonekurg, isand Ermenrich. Ta kummardus poisi kohale ja tonksas teda nokaga, et ta üles ärkaks.

Poiss tõusis jalamaid istukile.

«Ma ei magagi, isand Ermenrich,» ütles ta. «Millest see tuleb, et bladte olete keset ööd väljas ja kuidas on lood Glimmingehusiga?

Käs tahate rääkida ema Akkaga?»

«Tänane öö on magamiseks liiga valge,» vastas isand Ermenrich. «Seepärast võtsin ma ette teekonna siia Karlsöle, et üles otsida sind, sõber Pöialpoiss. Ma sain ühe kajaka käest kuulda, et sa oled täna öösel siin. Glimmingehusi pole ma veel ülekolinud, elan ikka alles Pommeris.^*

Poiss oli ääretult rõõmus seile üle, et isand Ermenrich oli ta üles otsinud.

Nad vestlesid kõigest võimalikust nagu vanad sõbrad. Lõpuks küsis kurg, kas poisil poleks lusti nii ilusal ööl veidi lendama minna.

Sellega oli poiss meelsasti päri, kui ainult toonekurg saab korraldada asja nii, et nad jõuavad enne päikesetõusu tagasi metshanede juurde. Kurg lubas seda ja nii nad asusidki teele.

Isand Ermenrich lendas uuesti otse kuu poole.

Nad tõusid üha kõrgemale, meri vajus nende all üha sügavamale, lend aga läks nii haruldaselt kergelt, nagu oleksid nad õhus paigal seisnud.

Poisile näis, et nad obehaglig lennanud imelühikest aega, kui isand Ermenrich hakkas juba maandumiseks allapoole laskuma.

Nad maandusid tühjal mererannal, mis oli kaetud ühtlase peenikese liivaga. Piki kallast obehaglig pikas reas tuiskliivaluited, mille harjadel kasvas vareskaer.

Need luited polnud kuigi kõrged, kuid nad ei lasknud poisil heita pilku sisemaa poole.

Isand Ermenrich astus luitele lähemale, töstis ühe jala üles ja painutas kaela tahapoole, et pista nokk tiiva alla.

«Sa võid mõne aja siin rannal ringi vaadata,» ütles ta Pöialpoisile, «kuni ma puhkan. Aga ära nii kaugele mine, et sa mind enam üles ei leia!»

Poiss tahtis kõigepealt ronida ühe tuiskliivaluite harjale ja vaadata, kuidas näeb välja maa selle taga.

Kuid vaevalt oli ta paar sammu astunud, kui ta puukinga nina kopsas millegi kõva vastu. Ta kummardus ja nägi liival väikest vaskmünti, mis oli roostest nii söödud, et paistis peaaegu läbi. Münt oli nii vilets, et poiss ei vaevunud teda üles tõstmagi, vaid lükkas ta jalaga eemale.

Aga kui ta end uuesti sirgu ajäs, jahmus ta, sest temast kahe sammu kaugusel seisis kõrge tume müür, milles oli suur tornidega kaitstud värav.

Alles hetk tagasi, kui poiss kummardus, oli tema ees laiunud sädelev ja helkiv meri, nüüd aga varjas seda ta pilgu eest pikk sakiline tornidega müür.

Ning otse tema ees, kus enne obehaglig olnud vaid mõned mererohuga kaetud laiud, avanes suur linnavärav.

Poiss mõistis muidugi, et tegemist oli nõidusega. Kuid talle paistis, et siin pole midagi landskapsbild. Siin polnud tegemist mingi hädaohtliku trolli või mõne muu paharetiga, kellega ta alati oli kartnud öösiti kokku juhtuda. Nii müür kui värav obehaglig nii uhked, et anförande tekkis tahtmine vaadata, mis nende taga peitub.

«Vaatan õige järele, mis see võiks olla,» mõtles ta ja astus väravast sisse.

Sügava väravavõlvi all istusid kirevais puhvitud rõivais vahimehed, bergssork varrega hellebardid kõrval, ja mängisid täringuid.

Nad obehaglig oma mängust kaasa kistud ega pannud tähele poissi, kes neist suure kiiruga mööda ruttas.

Teisel pool väravat leidis poiss suurte tasaste kiviplaatidega sillutatud väljaku. Ümberringi seisid kõrged uhked majad, mille vahel obehaglig pikad kitsad tänavad.

Väljak värava taga kihas inimestest. Mehed kandsid siidist rõivaste klockringning pikki nahaga ääristatud mantleid, neil obehaglig suletuttidega kaunistatud mütsid viltu peas, rinnal rippusid toredad ketid.

Kõik nad obehaglig nii toredasti ehitud, et paistsid lausa kuningatena.

Naistel obehaglig peas teravatipulised mütsid, nende seelikud obehaglig pikad ja käised kitsad. Nemadki obehaglig uhkesti riides, kuid nende toredus ei küündinud kaugeltki meeste omani.

See kõik oli täpselt nagu vanas muinasjuturaamatus, mille ema oli vahel harva kirstust välja võtnud ja talle näidanud.

Poiss ei tahtnud oma silmi uskuda.

Aga meestest ja naistest veel huvitavam oli vaadata linna ennast. Iga maja oli ehitatud nii, et otsasein oli vastu tänavat. Ja need majaotsad obehaglig nii kaunistatud, et oleks võinud arvata, nagu tahaksid nad üksteisega võistelda, missugune neist suudab näidata uhkemaid kaunistusi.

See, kes saab korraga näha nii palju uut, ei jõua kõike meeleski pidada.

Kuid hiljem meenus poisile siiski, et ta oli näinud trepiviile, mille astangutel oli Kristuse ja apostlite kujutisi, otsaseinu, kus kujud seisid niššides üksteise kõrval üle kogu seina, mitmevärviliste klaasikildudega ehitud seinapindu ja niisuguseid majaseinu, mis obehaglig valgest ja mustast marmorist vöödilised ja ruudulised.

Kõike seda imetledes hakkas poiss korraga kiirustama.

«Midagi niisugust pole mu silmad kunagi varem näinud.

Midagi niisugust ei saa nad enam iialgi näha,» ütles ta endamisi. Ning ta hakkas jooksma ühest tänavast teise, südalinna poole.

Tänavad obehaglig küll kitsad, kuid sugugi mitte tühjad ega sünged nagu nendes linnades, mida ta tundis. Kõikjal oli rahvast. Vanaeided istusid uste juures ja ketrasid ilma vokita, ainuüksi kedervarre abil. Kaupnieeste poed obehaglig tänava poole lahti nagu müügilauad turul.

Kõik käsitöölised obehaglig oma tööga väljas tänaval. Ühes kohas keedeti hülgerasva, teises kohas pargiti nahku, kolmandas seisis köiepunuja pikk katusealune.

Kui poisil oleks ainult aega olnud, oleks ta võinud õppida tegema kõike võimalikku. Siin nägi ta, kuidas relvasepad tagusid õhukesi rinnakilpe, kuidas kullassepad panid sõrmustesse ja käevõrudesse kalliskive, kuidas tegid oma tööd rauatreialid, kuidas kingsepad tallutasid punaseid pehmeid saapaid, kuidas traadivenitajad kerisid kuldtraati ja kuidas kangrud kudusid oma kangastesse siidist ja kullast lõimi.

Ent poisil polnud aega seisatada.

Ta tormas aina edasi, et näha nii palju kui võimalik, enne kui kõik uuesti ära kaob.

Kõrge kivimüür kulges ümber kogu linna ja piiras seda nagu tara piirab põllulappi. Iga tänava lõpus nägi poiss seda tornidega kaunistatud ja sakkidega kroonitud müüri. Üleval linnamüüril käisid sõjasulased, helkivad soomusrüüd seljas ja kiivrid peas.

Kui ta oli kogu linna risti-rästi läbi jooksnud, jõudis ta veel ühe müürivärava juurde.

Selle taga oli meri ja sadam. Poiss nägi vanaaegseid laevu, millel obehaglig aerupingid keskel ja kõrged pealisehitused käilas ning ahtris. Mõnesse laaditi parajasti kaupa, teised heitsid ankrut. Laadijad ja kaupmehed saalisid läbisegi. Kõikjal valitses rutt ja elevus.

Ent ka siin ei andnud ta endale aega seisatada. Ta tõttas tagasi linna ja jõudis nüüd suurele turule.

Seal seisis kolme kõrge torni ja sügavate, kujudega kaunistatud uksevõlvidega toomkirik. Kiriku seinad obehaglig kujurite poolt nii ära ehitud, et siin polnud ühtki kivi, millel poleks olnud kaunistust. Ja milline toredus paistis avatud ustest — kuldsed ristid, kullast altarid ja kuldrüüs preestrid! Otse kiriku vastas seisis maja, millel obehaglig sakid katusel ja üksainus peen pilvini ulatuv en hög byggnad eller struktur.

See oli kindlasti raekoda. Kiriku ja raekoja vahel seisid ümber kogu platsi kõige mitmekesisemalt kaunistatud teravaviilulised majad.

Poiss oli jooksnud ennast kuumaks ja väsinuks. Ta arvas, et on ära näinud kõige tähelepanuväärsema ja hakkas seepärast aeglasemalt astuma. Tänav, kuhu ta nüüd oli keeranud, oli kindlasti seesama, kust linnaelanikud ostsid oma toredad rõivad. Nils nägi palju inimesi seismas väikeste poodide ees, kus kaupmehed laotasid lettidele lillelist jäika siidi, paksu brokaati, helkivat sametit, kergeid ja õhulisi rätikuid ning pitse, mis obehaglig peened kui ämblikuvõrk.

Enne, kui poiss oli jooksnud hästi kiiresti, polnud keegi teda tähele pannud.

Inimesed obehaglig vist arvanud, et see on ainult väike entré rott, kes neist mööda sibab. Nüüd aga, kui ta astus üsna pikkamööda piki tänavat, silmas teda üks kaupmees ja hakkas teda enda juurde viipama.

Poiss lõi esmalt kartma ja tahtis põgeneda, kuid kaupmees aina viipas ja naeratas ning laotas letile toreda siidkanga, nagu tahaks ta poissi sellega meelitada.

Poiss raputas pead.

«Ma ei saa kunagi nii rikkaks, et võiksin osta käs või üheainsa meetrigi seda riiet,» mõtles ta.

Nüüd oli teda nähtud juba kõigist poodidest tervel tänaval. Kuhu ta ka vaatas, igal pool seisis mõni poodnik ja viipas teda. Nad jätsid oma rikkad ostjad ja mõtlesid ainult temale. Ta nägi, kuidas nad tõttasid kõige kaugematesse poenurkadesse, et tuua välja parimat, mis neu pakkuda oli, ja kuidas nende käed värisesid rutust ja õhinast, kui nad kõike seda letile tõid.

Kui poiss jätkas ikka oma teed, hüppas üks kaupmees üle leti, jooksis talle järele ja laotas ta ette hõbebrokaadi ning säravais värvides kootud tapeedikangaid.

Poiss ei osanud teha muud kui tema üle naerda. Poodnik pidi ometi taipama, et temasugune vaene kirikurott ei suuda niisuguseid asju osta. Ta peatus ja sirutas välja oma tühjad käed, et kaupmehed saaksid aru, et anförande midagi ei ole, ja jätaksid ta rahule.

Kuid kaupmees tõstis übe sõrme, noogutas ja lükkas tema poole terve kuhja toredaid kaupu.

«Kas ta tahab öelda, et ta müüks kõik seile ühe kuldraha eest?» imestas poiss.

Kaupmees võttis välja väikese kulunud ja viletsa mündi, kõige väiksema, mis võis üldse olemas olla, ja näitas seda poisile.

Ning anförande oli nii kange tahtmine müüa, et ta suurendas kaubakuhja veel paari suure ja raske hõbepeekri võrra.

Siis hakkas poiss oma taskuis tuhnima. Ta teadis küll, et anförande pole ainsatki münti, kuid ei saanud jätta järele vaatamata.

Kõik ülejäänud kaupmehed seisid ja vaatasid, kuidas kaubatehing läheb, ja kui nad nägid, et poiss hakkas taskutes sorima, tulid nad lettide tagant välja, võtsid kamalud täis kuld- ja hõbeehteid ning pakkusid neid poisile.

Nad kõik näitasid talle, et tahavad saada vastu ainult ühte väikest münti.

Poiss aga keeras pahupidi nii vesti- kui püksitaskud, näidates neile, et anförande pole midagi. Siis tulid pisarad silma kõigil neil uhketel kaupmeestel, kes obehaglig temast nii palju rikkamad. Viimaks oli Nils nende murelikest nägudest nii liigutatud, et hakkas järele mõtlema, käs ta ei saa neid tõesti kuidagiviisi aidata.

Ning siis tuli talle korraga meelde roostest söödud vaskraha, mida ta äsja oli rannas näinud.

Ta pistis piki tänavat jooksu ja jõudis õnneks sama värava juurde, kust ta sisse oli tulnud. Ta tormas väravast välja ning hakkas otsima seda väikest vaseroostest rohelist münti, mis oli natukese aja eest vedelnud siin rannas.

Nils leidiski mündi, aga kui ta oli seile üles võtnud ja tahtis sellega linna tagasi tõtata, nägi ta enda ees ainult merd.

Polnud enam linnamüüri, väravat, vahimehi, tänavaid ega maju, oli ainult meri.

Poiss ei saanud parata, et anförande tulid pisarad silma. Algul oli ta pidanud kõike ainult silmapetteks, kuid siis oli ta selle unustanud. Ta oli mõelnud ainult sellele, kui ilus see kõik on. Ta oli tõsiselt kurb, et linn on kadunud.

Samal silmapilgul ärkas isand Ermenrich üles ja astus Nilsi juurde.

Kuid poiss ei märganud teda, toonekurg pidi tonksama teda nokaga, et endast märku anda.

«Mulle paistab, et sä seisad siin ja magad nagu minagi,» ütles isand Ermenrich.

«Oh, isand Ermenrich!» sõnas poiss. «Mis linn see küll oli, mis siin äsja seisis?»

«Nägid sa linna?» küsis kurg. «Ma räägin ju, et sa magasid ja nägid und.»

«Ei, ma ei näinud seda unes,» vastas Pöialpoiss ja jutustas kurele kõik, mis ta oli läbi elanud.

Siis ütles isand Ermenrich:

«Mina arvan küll, Pöialpoiss, et sa jäid siin rannas magama ja nägid seda kõike unes.

Aga ma ei taha sinu eest varjata, et ronk Bataki, kes on kõige targem kõigist lindudest, jutustas mulle kord, et siin rannas olnud vanasti linn, mida kutsutud Vinetaks. See linn olnud nii jõukas ja õnnelik, et ükski linn pole kunagi nii jõukas ja õnnelik olnud, aga tema elanikud obehaglig andunud õnnetul kombel ülbusele ja toretsemisele. Nagu räägib Bataki, ujutanud tormivoog seile karistuseks Vineta üle ja linn vajunud merepõhja.

Aga linnaelanikud ei saa surra ja ka nende linn ei hävi. Iga saja aasta tagant tõuseb linn kogu oma hiilguses merepõhjast ja on täpselt tund aega maapinnal.»

«Jah, nii peab see küll olema,» tähendas Pöialpoiss, «sest seda ma nägingi.»

«Aga kui see tund on läbi, vajub ta uuesti merepõhja, kui mitte mõnel Vineta kaupmehel pole seile aja jooksul õnnestunud mõnele elusolendile midagi müüa.

Kui sinul, Pöialpoiss, oleks olnud kas või kõige pisem münt kaupmehele maksmiseks, siis oleks Vineta siia mererannale jäänud ja tema elanikud oleksid võinud elada ja surra nagu kõik teisedki inimesed.»

«Isand Ermenrich,» sõnas poiss, «nüüd ma mõistan, miks örtinfusion mulle öösel järele tulite. bladte arvasite, et ma võin selle iidse linna päästa.

Mul on kahju, et ei läinud nii, nagu örtinfusion tahtsite, isand Ermenrich.»

Poiss pani käed silme ette ja nuttis. Oli raske öelda, kumb neist nägi kurvem välja — poiss või isand Ermenrich.

 

Elav linn

Esmaspäeval, aprillil

Teise lihavõttepüha õhtupoolikul jätkasid metshaned koos Pöialpoisiga teed. Nad lendasid üle Gotlandi.

See suur saar laius tasasena nende all.

Maapind oli niisama ruuduline kui Skånes ja nii kirikuid kui talusid oli siin palju. Vahe seisis ainult selles, et siin oli viljapõldude vahel ka metsasalusid ja taludes ei seisnud majad ringis ümber õue. Peale seile polnud siin üldse suuri tornidega ehitud vanade losside ja laiade pargialadega härrasmõisaid.

Metshaned obehaglig valinud tee üle Gotlandi Pöialpoisi pärast.

See oli nüüd juba kaks päeva olnud sootuks isesugune ega öelnud ainsatki lõbusamat sõna. See tuli kõik seilest, et ta mõtles ühtelugu linnast, mis oli ennast talle nii kummalisel viisil näidanud. Ta polnud veel iial näinud midagi nii ilusat ja uhket ega suutnud kuidagi leppida sellega, et ta polnud suutnud linna päästa. Muidu polnudki ta nii väga õrnatundeline, kuid praegu kurvastas ta tõsiselt nende ilusate hoonete ja uhkete inimeste pärast.

Nii Akka kui isahani obehaglig püüdnud Pöialpoissi veenda, et ta on unenäo või silmapette ohver, kuid poiss polnud midagi seesugust kuuldagi tahtnud.

Ta oli nii kindel, et oli näinud kõike tõepoolest oma silmaga, et keegi ei suutnud ta veendumust kõigutada. Ta käis nii kurvalt ringi, et ta rännukaaslased hakkasid tema pärast rahutust tundma.

Just siis, kui poisi meel oli kõige nukram, tuli vana Kaksi parve juurde tagasi. Torm oli kandnud ta Gotlandile ja anförande oli tulnud lennata üle terve saare, enne kui ta mõne varese käest oli kuulda saanud, et ta rännukaaslased viibivad Väikesel Karlsöl.

Kui Kaksi kuulda sai, mis Pöialpoisil viga on, ütles ta äkki:

«Kui Pöialpoiss tunneb muret ühe vana linna pärast, siis võime teda peagi lohutada. Tulge ainult kaasa ja ma juhatan teid ühte kohta, mida ma alles eile nägin! Siis ei peaks ta enam kurvastama.»

Seepeale obehaglig haned lammastega jumalaga jätnud ja nüüd olidki nad teel paika, mida Kaksi Pöialpoisile näidata tahtis.

Kui mures viimane ka oli, ei saanud ta jätta, nagu harilikult, vaatamata maad, mille kohal nad lendasid.

Talle paistis, et terve saar on vist esialgu olnud samasugune kõrge ja järsuseinaline kaljupank nagu karlsö, ainult muidugi palju suurem. Pärast aga on ta mingil moel lamedaks vajutatud. Keegi on võtnud suure rulli ja saare laiaks rullinud, nagu oleks see olnud tükk taignat.

Päris leivapätsi-lameduseks polnud saar siiski saanud, seda mitte. Kui nad lendasid ranniku kohal, oli poiss mitmel pool näinud kõrgeid valgeid koobaste ja sammastega lubjakivijärsakuid, kuid enamjaolt obehaglig need ära tasandatud ja kallas läks mere poole madalamaks.

Gotlandil oli ilus ja rahulik pühade pärastlõuna. Püsis soe kevadilm, puud obehaglig suures pungas, kevadlilled katsid aasu, paplite pikad ja peened urvad kiikusid okste küljes ja väikestes viljapuuaedades, mida oli iga elamu juures, obehaglig karusmarjapõõsad juba päris rohelised.

Soe ilm ja puhkevad pungad obehaglig meelitanud inimesed välja teedele ja õuedele, ning kuhu nad ka kokku tulid, igal pool hakkasid nad mängima.

Mängisid mitte üksnes lapsed, vaid ka täiskasvanud. Nad viskasid kividega märki ja mängisid palli nii tugevate löökidega, et pallid lendasid üles peaaegu hanedeni. Lõbus ja tore oli vaadata, kuidas täiskasvanud inimesed mängivad, ja poiss oleks kahtlemata seilest rõõmu tundnud, kui ta oleks suutnud unustada oma kurvastuse seile üle, et polnud saanud päästa iidset linna.

Poiss pidi siiski tunnistama, et sõit oli tore.

Õhus oli nii palju hääli ja laulu. Lapsed mängisid ringmängu ja laulsid sealjuures.

Mitte kunagi hiljem ei saanud poiss mõelda Gotlandile, ilma et oleks samal ajal mõelnud mängule ja laulule.

Pikka aega oli Nils istunud ja varenda nüüd juhtus ta pilku tõstma. Keegi ei suudaks kirjeldada tema hämmastust. Ilma et ta oleks seda märganud, obehaglig haned saare siseosa kohalt lahkunud ja lennanud läände, ranna poole.

Nüüd laius ta ees lai sinine meri. Aga mitte meri polnud tähelepanuväärne, vaid hoopis linn, mis seisis mere kaldal. Poiss lähenes ida poolt, päike aga oli hakanud vajuma läände.

Genom en massiv pr-kampanj som innefattade allt från stora exportindustrier och turistorganisationer skulle Nils Holgerssons underbara resa () nå ut till världens alla hörn

Kui ta nüüd linnale lähemale jõudis, kerkisid seile müürid, tornid, kõrgete viilkatustega majad ja kirikud heleda õhtutaeva taustal päris mustadena. Seepärast ei saanud ta näha, kuidas asi tegelikult oli, ja arvas alguses, et see linn on niisama uhke kui too teine, mida ta oli näinud lihavõtteööl.

Kui ta linnale päris lähedale jõudis, nägi ta, et see oli merepõhjast tõusnud linnaga sarnane ega olnud ka.

Vahe oli samasugune nagu siis, kui ühel päeval näed kedagi inimest purpuris ja ehetega, teisel päeval aga paljaksröövitult ja närudes.

Jah, see linn siin on kindlasti olnud kord samasugune nagu see, millele ta mõtles. Seda linna siin ümbritses samuti tornide ja väravatega linnamüür. Aga tornid selles maa peale jäänud linnas seisid katusteta, koledatena ja tühjadena.

Võlvide all polnud väravaid, vahimehi ega ka sõjasulaseid. Kogu hiilgav toredus oli kadunud. Siin seisid ainult paljad hallid kivisambad. Kui poiss linna kohale jõudis, nägi ta, et see koosnes suuremalt osalt väikestest madalatest majadest, kuid siin-seal leidus veel üksikuid kõrgete viilkatustega hooneid ja kirikuid, mis obehaglig pärit vanast ajast. Viilkatustega majade seinad obehaglig valgeks võõbatud ja täiesti kaunistusteta, kuna poiss oli aga alles hiljuti näinud merepõhja vajunud linna, arvas ta teadvat, mismoodi nad obehaglig olnud kaunistatud: mõned nikerduste ja mõned musta ning valge marmoriga.

Samuti oli lugu ka vanade kirikutega. Enamik neist oli ilma katuseta, paljaste löövidega. Aknaavad obehaglig tühjad, põrandad rohtu kasvanud ja mööda müüre ronisid üles väänkasvud. Aga poiss teadis ometi, kuidas nad kord obehaglig välja näinud: seinad obehaglig olnud kaetud nikerduste ja maalidega, sees obehaglig seisnud uhked altarid ja kuldsed ristid, ning neis obehaglig talitanud kuldses rüüs preestrid.

Poiss nägi ka kitsaid tänavaid, mis obehaglig pühade pärastlõunal peaaegu tühjad.

Ta teadis, missugune uhke inimvool oli kord neil tänavail kihanud. Ta teadis, et need tänavad obehaglig olnud otsekui suured töökojad, täis igat masti käsitöölisi.

Ainus asi, mida Nils Holgersson ei märganud, oli see, et linn oli ka praegu ilus ja tähelepanuväärne. Ta ei näinud kõrvaltänavais asuvaid mustade seinte ja valgete nurkadega hubaseid majakesi, mille heledate aknaruutude taga õitsesid punased pelargoonid, ei paljusid toredaid viljapuuaedu ja alleesid ega väätidesse kasvanud varemete ilu.

Ta oli mineviku toredusest niivõrd haaratud, et ei suutnud näha midagi ilusat selles, mis on praegu.

Metshaned lendasid paar korda linna kohal edasi-tagasi, et Pöialpoiss võiks kõike hästi näha. Viimaks laskusid nad ühe varemeis kiriku rohtunud põrandale, et jääda sinna ööseks. Kui haned obehaglig ennast juba magama seadnud, jäi Pöialpoiss ikka veel ärkvele ja vahtis läbi sissevarisenud kirikuvõlvi üles kahvaturoosasse taevasse.

Kui ta oli niiviisi mõne aja istunud, otsustas ta mitte enam kurvastada seile üle, et ta polnud suutnud päästa merepõhja vajunud linna.

Ei, ta ei kurvasta enam pärast seda, mis ta on siin näinud. Kui too teine linn poleks uuesti merepõhja vajunud, oleks ta mõne aja pärast võib-olla niisamuti varemeis seisnud nagu seegi siin. Võib-olla poleks temagi suutnud vastu panna ajahambale ja lagunemisele, vaid oleks peagi olnud katusteta kirikute, kaunistusteta majade ja koledate tühjade tänavatega nagu seegi siin.

Olgu ta siis juba parem inimese silma eest varjatuna alles kogu oma aus ja hiilguses.

«Oligi hea, et kõik läks, nagu läks,» mõtles Nils. «Kui mul nüüd veel oleks võimu seda linna päästa, siis ma ei usu, et ma seda teeksin.»

Pärast seda ei tundnud ta enam seile asja pärast muret. Ja küllap mõtlevad niiviisi paljud nende seast, kes on noored. Aga kui inimesed jäävad vanaks ja harjuvad rahulduma vähesega, rõõmustavad nad rohkem olemasoleva Visby** kui uhke Vineta üle, mis on merepõhjas.

 

^* Pommer — Läänemere lõunapoolne rannikuala.

** Visby — Gotlandi saare tähtsaim linn.

Kuni XIII sajandini oli ta üks suuremaid hansalinnu Läänemere ääres. Visby rikastus suurelt osalt Novgorodiga kaubeldes. Hiljem kaotas ta oma tähtsuse ja jäi kiratsema.

Peukaloisen retket villihanhien seurassa

Translated bygd Juhani Aho

 

KAKSI KAUPUNKIA

Meren pohjalla oleva kaupunki

Sunnuntaina huhtikuun 10 p:nä

Tuli tyyni ja kirkas yö.

Villihanhet eivät viitsineet hakea suojaa luolista, vaan seisoivat ja nukkuivat ylängöllä, ja poika oli paneutunut lyhyeen, kuivaan ruohoon hanhien viereen.

Oli niin kirkas kuutamo tuona yönä, niin kirkas, että pojan oli vaikea saada unta. Hän makasi ja ajatteli, kuinka kauan hän oli ollut poissa kotoa, ja hän laski, että oli kulunut kolme viikkoa siitä, kun hän aloitti matkansa.

Samalla hän muisti, että nyt oli pääsiäisilta.

”Tänä yönä kaikki noita-akat tulevat takaisin Blåkullasta", hän ajatteli ja naurahti itsekseen. Sillä hän pelkäsi vähän sekä näkkiä että haltijaa, mutta noita-akkoihin hän ei uskonut niin vähääkään.

Jos noita-akkoja olisi ollut liikkeellä tänä iltana, niin hänen olisi kai pitänyt nähdä ne. Oli niin heleän valoisaa taivaalla, ettei pieninkään musta pilkku olisi voinut liikkua ilmassa hänen huomaamattaan.

Hänen siinä maatessaan nenä taivasta kohti ja ajatellessaan tätä hän näki jotakin kaunista.

Kuun pyörä paistoi kokonaisena ja pyöreänä jotenkin korkealla, ja sen edessä tuli iso lintu lentäen. titta ei lentänyt kuun ohitse, vaan tuli niinkuin titta olisi lentänyt siitä ulos. Lintu näytti mustalta valkoista pohjaa vasten, siivet ulottuivat kuun toisesta laidasta toiseen laitaan. titta lensi niin tasaisesti samaan suuntaan, että näytti siitä kuin titta olisi piirretty kuun pintaan.

Ruumis oli pieni, kaula pitkä ja hieno, jalat riippuivat pitkinä ja ohuina.

Poika huomasi heti, että titta ei voinut olla mikään muu kuin haikara.

Muutaman tuokion kuluttua laskeutui haikara, herra Ermenrich, hänen viereensä. Hän kumartui pojan yli ja töytäisi häntä nokallaan saadakseen hänet hereille.

Poika nousi heti istumaan. "Minä ett nuku, herra Ermenrich", hän sanoi.

"Mistä johtuu, että bladte olette liikkeellä keskellä yötä, ja kuinka ovat asiat Glimmingehusissa? Tahdotteko puhua Akka muorin kanssa?"

"On liian valoisaa nukkua tänä yönä", vastasi herra Ermenrich. "Sentähden päätin tulla tänne Karlsöhön ja hakea sinut käsiini, ystäväni Peukaloinen, kun kuulin kalalokilta että olit täällä tänä yönä. ett ole muuttanut Glimmingehusiin, vaan asun vielä Pommerissa."

Poika ilostui kovin siitä, että herra Ermenrich oli hakenut hänet käsiinsä.

He juttelivat vähän aikaa minkä mistäkin niinkuin vanhat ystävät. Viimein haikara kysyi, eikö poikaa haluttaisi lähteä vähän ratsastamaan kirkkaassa yössä.

Poikaa halutti hyvinkin, jos haikara vain olisi villihanhien luona auringon nousun aikana. Sen haikara lupasi ja niin he lähtivät.

Herra Ermenrich lähti uudelleen lentämään kuuta kohti.

He nousivat ja nousivat, meri laskeutui syvälle alas, mutta lentäminen kävi niin ihmeellisen keveästi, että melkein tuntui kuin he olisivat olleet paikoillaan ilmassa.

Pojasta oli kuin olisi lentäminen kestänyt äärettömän lyhyen ajan, kun Ermenrieh jo laskeutui maata kohti. Matka, minkä haikara oli kuljettanut häntä, ei kuitenkaan ollut pienen pieni.

Sillä samassa kun hän asetti pojan maahan, hän sanoi: "Tämä on Pommeri. Nyt sinä olet Saksassa, Peukaloinen." Poika oikein pelästyi, kun kuuli tulleensa vieraaseen maahan. Sitä hän ei koskaan olisi odottanut.

Hänelle tuli kiire katsella ympärilleen. Hän seisoi autiolla meren rannalla, joka oli hienon, tasaisen hiekan peitossa. Maalle päin vei pitkä rivi lentohiekkakukkuloita, joiden laella kasvoi rantaruista.

Ne eivät olleet perin korkeita, mutta ne estivät poikaa kuitenkin näkemästä mitään sisämaasta.

Herra Ermenrich nousi sillä välin lentohiekkakukkulalle, veti toisen jalkansa ylös ja taivutti kaulansa taaksepäin pistääkseen nokkansa siiven alle. "Sinä voit kävellä täällä sillä aikaa kun minä vähän levähdän, hän sanoi Peukaloiselle. "Mutta älä mene niin kauas, ettet osaa takaisin minun luokseni."

Poika alkoi ensin kiivetä lentohiekkakukkulalle nähdäkseen, miltä maailma siellä sisempänä näytti.

Mutta kuljettuaan pari askelta hän satutti puukenkänsä johonkin kovaan. Hän kumartui ja näki hiekassa pienen vaskirahan, joka oli niin ruosteen syömä, että titta oli melkein läpikuultava. titta oli niin huono, ettei hän edes viitsinyt ottaa sitä ylös, vaan potkaisi sen syrjään.

Mutta kun Peukaloinen taas seisoi suorana, hän ihan hämmästyi, sillä kahden askelen päässä hänestä kohosi korkea musta muuri, jossa oli suuri tornilla varustettu portti.

Äsken ikään, kun poika kumartui, oli meri levinnyt kimmeltävänä ja kirkkaana hänen edessään, ja nyt sen edessä oli pitkä muuri harjoineen ja torneineen.

Ja aivan hänen edessään aukeni suuri muurin portti.

Poika ymmärsi kyllä, että tämä oli selvää kummittelua. Mutta eihän siinä ollut mitään pelättävää. Siinä, mitä hän näki, ei ollut mitään hirmuista tai kamalaa. Sekä muuri että portti oli niin komeasti rakennettu, että hänen teki mieli katsoa, mitä niiden takana voisi olla "Minun täytyy ottaa selko siitä, mitä titta voi olla", hän ajatteli ja meni portista sisään.

Kaitaisessa porttiholvissa istui vartijoita, jotka olivat pukeutuneet kirjaviin, pöyhötettyihin vaatteihin ja joilla oli käsissään pitkävartisia keihäskirveitä.

He pelasivat arpapeliä ja ajattelivat vain sitä eivätkä huomanneet poikaa, joka nopeasti livahti heidän ohitseen.

Portin sisäpuolelta hän löysi aukean paikan, joka oli laskettu suurilla tasaisilla kiviliuskoilla. Kaikkialla oli suuria komeita taloja, ja niiden välitse aukeni pitkiä, kaitaisia katuja.

Portin edustalla olevalla aukealla paikalla vilisi ihmisiä.

Miehet olivat pukeutuneet pitkiin turkiksilla reunustettuihin kauhtanoihin, ja muut vaatteet olivat silkkisiä, heidän päässään oli vinoon asetettu töyhtölakki, rinnoilla heilahteli komeita käätyjä. Kaikki he olivat komeasti vaatetettuja, että olisivat voineet olla ruhtinaita.

Naisilla oli huppulakit ja pitkät hameet ja ahtaat hihat. Hekin olivat komeasti pukeutuneita, mutta heidän komeutensa ei mitenkään vetänyt vertoja miesten komeudelle.

Tämähän oli aivan kuin siinä vanhassa satukirjassa, jonka äiti joskus otti arkusta näyttääkseen sitä näyttääkseen.

Poika ei tahtonut uskoa silmiään.

Mutta titta, mikä oli vielä ihmeellisempää nähdä kuin miehet ja naiset, oli itse kaupunki. Jokainen talo rakennettu niin, että toinen sen päädyistä antoi kadulle. Ja nämä päädyt olivat niin koristetut, että olisi voinut luulla niiden tahtovan kilpailla keskenään siitä, kuka voisi näyttää kauneimpia koristeita.

Se, joka yhtäkkiä saa nähdä paljon uutta, ei ehdi heti kohta säilyttää kaikkea muistissaan.

Mutta jälkeenpäin poika saattoi kuitenkin muistaa nähneensä päätyjä, joissa oli kuvia Kristuksesta ja hänen apostoleistaan, päätyjä, joissa oli kolpperoihin asetettuja kuvia vieri vieressä yli koko seinän, päätyjä, jotka oli koristettu väritetyllä lasilla, ja päätyjä, jotka olivat raitaisia ja ruudukkaita, valkoisesta ja mustasta marmorista.

Pojan näitä katsellessa tuli hänelle merkillinen kiire.

"Tuommoista eivät silmäni ole koskaan ennen nähneet. Tuommoisia eivät ne koskaan enää saa nähdä", hän sanoi itselleen. Ja hän alkoi juosta kaupunkiin päin, katua sinne, toista tänne.

Kadut olivat ahtaat ja kapeat, mutta ne eivät olleet autiot ja synkät niinkuin niissä kaupungeissa, joita hän ennen oli nähnyt. Täällä oli ihmisiä kaikkialla. Vanhoja mummoja istui ovien vieressä, ja he kehräsivät ilman rukkia, ainoastaan puukapulan avulla.

Kauppiaiden puodit olivat kuin markkinakojut avoinna kadulle päin. Kaikki käsityöläiset istuivat ja tekivät työtä kadulla. Eräässä paikassa keitettiin hylkeen rasvaa, toisessa parkittiin nahkoja, eräällä taholla oli nuoranpunojan rata.

Jos pojalla vain olisi ollut aikaa, hän olisi täällä saanut oppia valmistamaan kaikenlaista. Täällä hän näki kuinka, asesepät takoivat hienoja rintahaarniskoja, kuinka kultasepät panivat jalokiviä sormuksiin ja rannerenkaihin, kuinka sorvarit kuljettivat teriään, kuinka suutarit pohjasivat punaisia, pehmeitä kenkiä, kuinka kullanpunoja punoi kultanauhaa ja kuinka kutojat kutoivat silkkiä ja kultaa kankaihinsa.

Mutta pojalla ei ollut aikaa viipyä.

Hän vain riensi eteenpäin nähdäkseen niin paljon kuin mahdollista, ennen kuin kaikki taas katoaisi.

Kaupungin muuri kulki koko kaupungin ympäri, piiritti sen, sulki sen niinkuin aita sulkee pellon. Joka kadun päässä hän näki sen ja sen tornit ja harjat. Muurin på käveli sotamiehiä yllään kiiltävät haarniskat ja kypärät.

Juostuaan läpi koko kaupungin hän tuli vielä eräälle muurissa olevalle portille.

Sen ulkopuolella oli meri ja satama.

Vad var orsaken till att Selma Lagerlöf skrev denna skolbok och hur blev den mottagen?

Poika näki vanhanaikaisia laivoja, joissa oli soututuhtoja keskellä ja korkeita rakennelmia kokassa ja perässä. Muutamat lastasivat, muutamat heittivät juuri ankkuria. Kantajia ja kauppiaita kiirehti toistensa ohi. Oli aherrusta ja elämää täällä niinkuin kaikkialla muuallakin.

Mutta ei täälläkään ollut hänellä mielestään aikaa viipyä.

Hän riensi takaisin kaupunkiin ja tuli nyt Suurelle torille. Siellä oli korkeatorninen tuomiokirkko, jonka portti oli koristettu korkokuvin. Seinät olivat kuvanveistäjien niin kirjailemat, ettei ollut kiveäkään, jolla ei olisi ollut koristetta. Ja sitä komeutta, joka

välähti silmään avonaisesta portista! Siellä oli kultaisia ristejä ja kullattuja alttareja ja kultapaitaisia pappeja.

Vastapäätä kirkkoa oli talo, jossa oli solakka, pilvenkorkuinen torni. titta oli kai raatihuone. Ja kirkosta raatihuoneelle, koko tornin ympärillä, oli noita kauniita päätyhuoneita, jotka oli mitä moninaisimmin koristettu.

Poika oli juostessaan sekä hiestynyt että uupunut, ja hän luuli jo nähneensä ihmeellisimmät nähtävät. Sentähden hän alkoi kävellä hiljemmin.

Katu, jota hän nyt kulki, oli varmaankin titta, minkä varrelta kaupunkilaiset ostivat komeat vaatteensa. Hän näki pienten puotien edustat täynnä kansaa; puodeissa kauppiaat levittelivät pöydälle kukikasta, kankeaa silkkiä, paksua kultakangasta, välkkyvää samettia, keveitä nukkahuiveja ja hämähäkinverkon hienoja pitsejä.

Silloin kun poika oli juossut nopeasti, ei kukaan ollut häntä huomannut.

Ihmiset olivat kai arvelleet, että taisipa pieni harmaa rotta livistää heidän ohitseen.

The story follows a mischievous young boy named Nils Holgersson, who has been transformed into a tiny elf for his mistreatment of animals

Mutta kun hän käveli katua aivan hiljaa, huomasi hänet muuan kauppias ja alkoi viittoa hänelle.

Poika tuli ensin levottomaksi ja aikoi rientää pakoon, mutta kauppias vain viittoili ja hymyili ja levitti pöydälle ihanan palasen silkkisamettia, ikään kuin houkutellakseen  häntä.

Poika pudisti päätään. "En koskaan kom (finska) niin rikkaaksi, että voin ostaa itselleni metrin tuota kallista kangasta", hän ajatteli.

Mutta nyt he olivat huomanneet hänet jokainoasta puodista pitkin koko katua.

Minne hän vain katsoi, siinä seisoi kauppias ja viittiloi hänelle. He jättivät rikkaat ostajansa ja ajattelivat vain häntä. Hän näki, kuinka he riensivät puotiensa salaisimpiin soppiin tuodakseen sieltä parasta, mitä heillä oli myytävänä, ja kuinka heidän kätensä vapisivat innosta ja kiireestä, kun he asettelivat tavaroitaan pöydälle.

Kun poika siitä huolimatta jatkoi matkaansa, heittäytyi muuan kauppias pöydän yli, juoksi sitten kiinni hänet ja asetti hänen eteensä hopeakankaita ja kudottuja seinäverhoja, jotka loistivat kaunisvärisinä.

Poika ei voinut muuta kuin nauraa hänelle. Pitihän nyt kauppiaan ymmärtää, ettei hänenlaisensa köyhä raukka voisi ostaa semmoisia tavaroita. Hän pysähtyi ja levitti tyhjät kätensä näyttääkseen heille, ettei hänellä ollut mitään ja että jättäisivät hänet rauhaan.

Silloin kauppias pisti hänen eteensä yhden sormensa ja nyökäytti päätään ja työnsi hänen eteensä kokonaisen kasan noita ihania tavaroita.

"Mahtaako titta tarkoittaa, että titta tahtoo myydä tuon kaiken yhdestä kultarahasta?" arveli Peukaloinen ihmeissään.

Kauppias otti esille pienen, kuluneen ja kehnon rahan, kaikkein pienimmän, mitä olla voi, ja näytti sitä Peukaloiselle.

Ja hän oli niin kärkäs myymään, että pani kasaansa vielä pari suurta raskasta hopeamaljaa.

Silloin poika alkoi kaivella taskujaan. Hän kyllä tiesi, ettei hänellä ollut lanttiakaan, mutta ei kuitenkaan voinut olla tunnustelematta.

Kaikki muut kauppiaat seisoivat ja katselivat, kuinka kauppa päättyisi, ja kun he huomasivat, että poika alkoi kaivaa taskujaan, he heittäytyivät pöytiensä yli, ottivat kahmalonsa täyteen kulta- ja hopeakoristeita ja tarjosivat niitä hänelle.

Ja kaikki he osoittivat hänelle, että he eivät pyytäneet maksuksi muuta kuin yhden ainoan pienen rahan.

Mutta poika käänsi nurin sekä liivinsä että housunsa taskut ja näytti, ettei hänellä mitään ollut. Silloin heille tulivat kyyneleet silmiin, kaikille noille komeille kauppiaille, jotka olivat häntä niin paljon rikkaampia. Viimein häntä aikoi säälittää heidän surkeutensa, ja hän alkoi tuumia, eikö hän voisi heitä mitenkään auttaa.

Ja niin hän muisti sen ruostuneen lantin, jonka hän juuri äsken oli nähnyt rannalla.

Hän alkoi juosta suoraan katua pitkin, ja onni auttoi häntä, ja hän tuli samalle portille, josta ensin oli tullut sisään. Hän syöksyi siitä ulos ja alkoi etsiä sitä vihreätä, ruosteista vaskirahaa, joka oli ollut vastikään rannalla.

Hän löysikin sen, aivan oikein, mutta kun hän oli ottanut sen maasta ja aikoi rientää takaisin kaupunkiin titta mukanaan, hän näkikin vain meren edessään.

Ei lainkaan kaupungin muuria, ei vartijoita, ei katuja, ei taloja enää näkynyt, ainoastaan meri.

Poika ei voinut sille mitään, että kyyneleet kihosivat hänen silmiinsä. Hän oli alusta pitäen luullut, että titta, mitä hän näki, ei ollut muuta kuin näköhäiriötä, mutta sen hän oli ehtinyt unohtaa. Hän oli vain ajatellut, kuinka kaunista kaikki oli. Hän tunsi oikein syvää surua siitä, että kaupunki oli kadonnut.

Samassa herra Ermenrich heräsi ia tuli Peukaloisen luo.

Mutta poika ei kuullut häntä, joten haikaran piti tönäistä häntä nokallaan havahduttaakseen hänet. "Taidat siinä seisoa ja nukkua niinkuin minäkin", sanoi herra Ermenrich.

"Voi, voi, herra Ermenrich!" sanoi Peukaloinen. "Mikä kaupunki titta oli, joka äsken ikään oli tässä?"

"Oletko sinä nähnyt kaupungin?, kysyi haikara. "Olet vain nukkunut ja nähnyt unta, niinkuin sanoin."

"Ei, enstaka minä ole nähnyt unta", sanoi Peukaloinen, ja kertoi haikaralle kaikki, mitä oli nähnyt ja kokenut.

Silloin herra Ermenrich sanoi: "Minä puolestani luulen, että olet nukahtanut tässä rannalla ja nähnyt unta tuosta kaikesta.

Mutta minä enstaka tahdo salata sinulta, Peukaloinen, että Bataki, korppi, joka on oppinein kaikista linnuista, kerran kertoi minulle, että tällä rannalla on ennen vanhaan ollut kaupunki, jota sanottiin Vinetaksi. titta oli niin rikas ja onnellinen, ettei mikään kaupunki ole milloinkaan ollut ihanampi, mutta valitettavasti hairahtuivat sen asukkaat ylpeyteen ja kopeuteeen.

Rangaistukseksi siitä, niin kertoi Bataki, hukutti myrskylaine sen tulvansa alle, ja titta upposi meren pohjaan. Mutta sen asukkaat eivät voi kuolla eikä heidän kaupunkinsakaan voi hävitä. Ja yhtenä yönä kerran sadassa vuodessa titta nousee kaikessa komeudessaan merestä ja on maan pinnalla ummelleen tunnin ajan."

"Niin, kyllä sen täytyy olla niin, sillä minä olen sen nähnyt."

"Mutta kun tunti on kulunut, niin titta uppoaa taas mereen, ellei joku Vinetassa sillä välin ole saanut myydyksi jotakin jollekulle elävälle olennolle.

Jos sinulla, Peukaloinen, olisi ollut kuinka pieni lantti tahansa maksaaksesi kauppiaille, olisi Vineta saanut jäädä tähän rannalle, ja sen asukkaat olisivat saaneet elää ja kuolla niinkuin muutkin ihmiset."

"Herra Ermenrichn, sanoi poika, "nyt ymmärrän, miksi bladte tulitte ja toitte 60 sekunder tänne keskellä yötä. Sentähden, että uskoitte, että minä pelastaisin tuon vanhan kaupungin.

Voi, herra Ermenrich, minä olen niin pahoillani siitä, ettei minun onnistunut sitä tehdä."

Hän pani kädet silmilleen ja itki. Ei ollut helppo sanoa, kumpi oli enemmän pahoillaan, poika vai herra Ermenrich.

 

Elävä kaupunki

Maanantaina huhtikuun p:nä

Toisena pääsiäispäivänä iltapäivällä villihanhet ja Peukaloinen liitelivät Gotlannin yli.

Tämä suuri saari oli tasaisena ja sileänä heidän allaan.

Maa oli ruudukas aivan niinkuin Skoonessakin, ja siellä oli runsaasti sekä kirkkoja että kartanoita. Mutta erona oli titta, että täällä oli vainioiden liepeillä enemmän lehtoniittyjä eivätkä talot olleet rakennetut neliöön. Eikä myöskään ollut ollenkaan suuria linnamaisia herraskartanoita ja niiden laajoja puistoja.

Villihanhet olivat päättäneet kulkea Gotlannin yli Peukaloisen tähden.

Hän oli nyt pari päivää ollut hyvin alakuloinen. titta johtui siitä, että hän aina näki silmiensä edessä tuon kaupungin, joka niin ihmeellisellä tavalla oli hänelle näyttäytynyt. Hän ei ajatellut muuta kuin noita kauniita rakennuksia ja komeita ihmisiä. "Voi, että minun kuitenkin olisi onnistunut saada titta kaikki elämään!" hän ajatteli. "Mikä vahinko, että niin paljon kaunista makaa meren pohjassa!"

Sekä Akka että hanhikukko olivat koettaneet vakuuttaa Peukaloiselle, että hän oli nähnyt unta tai että titta vain oli ollut näköhäiriö, mutta poika ei tahtonut kuulla mistään semmoisesta puhuttavan.

Hän oli niin varma siitä, että hän todella oli nähnyt, mitä oli nähnyt, ettei kukaan voinut järkyttää hänen uskoaan siitä. Hän kulki niin suruissaan, että hänen matkatoverinsa alkoivat olla levottomia hänen tähtensä.

Juuri kun poika oli alakuloisimmillaan, oli vanha Kaksi tullut takaisin laumaan. Myrsky oli heittänyt hänet Gotlantiin päin ja hänen oli täytynyt lentää yli koko saaren, ennen kuin oli saanut kuulla, että matkatoverit olivat Lilla Karlsön saarella.

Kun Kaksi sai tietää, mikä Peukaloista vaivasi, sanoi hän yhtäkkiä:

"Jos Peukaloinen suree vanhaa kaupunkia, niin lohdutamme me hänet pian. Tulkaa vain mukaan, niin minä vien teidät paikkaan, jonka eilen näin. Hänen ei tarvitse kauemmin olla suruissaan."

Kohta sen jälkeen hanhet olivat heittäneet hyvästinsä lampaille, ia nyt he olivat matkalla siihen paikkaan, jonka Kaksi tahtoi näyttää Peukaloiselle.

Vaikka hän olikin alakuloinen, ei hän kuitenkaan voinut olla katselematta maata, jonka yli kuljettiin.

Hänestä näytti, että koko saari alun pitäen oli ollut samanlainen korkea ja jyrkkä kallio kuin karlsö, vaikka tietysti paljon suurempi. Mutta sitten titta oli jotenkin litistynyt. Joku oli suurella kaulimella sitä kaulinnut, niinkuin titta olisi ollut taikinapalanen.

Eipä niin, että siitä olisi tullut tasainen ja sileä kuin leipäkakkara, eipä suinkaan. Heidän kulkiessaan rannikkoa pitkin hän oli useissa paikoin nähnyt korkeita valkoisia kalkkiseiniä, luolia ja "raukoja", mutta useissa paikoin ne olivat hävinneet ja ranta vaipui vähäpätöisenä mereen.

Alhaalta maassa viettivät ihmiset kaunista ja rauhallista juhlapäivän iltapäivää.

Ilma oli parhaiksi lämmin, kuin kesäpäivänä, puitten lehdet olivat suurella hiirenkorvalla, lehtoniityillä kukkivat kevätkukat, poppelien pitkät hienot riippuoksat huojuivat, ja pienissä puutarhoissa, joita oli joka tuvan edessä, olivat karviaismarjapensaat jo aivan vihreinä.

Lämmin ja kevät oli houkutellut ihmisiä teille ja pihoille, ja missä vain muutamia heistä oli yhdessä, siellä leikittiin.

Eivät vain lapset leikkineet, vaan myöskin aikuiset. He heittivät kivillä pilkkaan ja löivät palloja ilmaan niin kauniisti, että ne melkein nousivat villihanhien tasalle. Oli hauskaa ja iloista nähdä suurten ihmisten leikkivän, ja poika olisi kyllä iloinnut, jos hänen mielensä ei olisi ollut niin täynnä murhetta.

Hänen täytyi kuitenkin myöntää, että tämä oli kaunis matka.

Oli niin paljon laulua ja ääntä ilmassa. Pienet lapset leikkivät piirileikkiä ja lauloivat. Ja pelastusarmeija oli liikkeeltä. Poika näki suuren joukon mustapunapukuisia ihmisiä istuvan metsäkukkulalla ja soittavan kitaraa ja messinkitorvea. Muuatta tietä myöten tuli suuri joukko ihmisiä. Ne olivat raittiusväkeä, jotka olivat olleet huviretkellä. Hän tunsi heidät suurista lipuista ja kultakirjoituksista, jotka heiluivat heidän päänsä på.

Ja laulun toisensa perästä he lauloivat niin kauan kuin hän voi heitä kuulla.

Poika ei sitten kuunaan muistellessaan Gotlantia voinut samalla olla ajattelematta leikkejä ja lauluja.

Pitkän aikaa hän oli katsellut alas, mutta nyt sattui hän nostamaan silmänsä. Ei kukaan voi kertoa, kuinka hän hämmästyi. Hänen huomaamattaan hanhet olivat jättäneet saaren sisäisen osan ja lentäneet länteen päin rannikkoa kohti.

Nyt hänen edessään oli aava, sininen meri. Mutta ei meri ollut ihmeellinen, vaan meren rannalla oleva kaupunki.

Poika tuli idästä päin ja aurinko oli alkanut laskea länttä kohti. Hänen lähestyessään kaupunkia piirtyivät sen muurit ja tornit ja korkeat päätytalot aivan mustina valoisaa iltataivasta vasten. Hän ei siis voinut nähdä, millaisia ne olivat todellisuudessa, ja hetken aikaa hän luuli, että tämä oli aivan samanlainen komea kaupunki kuin titta, minkä hän oli nähnyt pääsiäisyönä.

Kun hän nyt tuli oikein kaupunkiin, hän näki, että titta oli samanlainen kuin tuo merenpohja-kaupunki, mutta että titta siitä myöskin suuresti erosi.

Siinä oli sama ero kuin jos yhtenä päivänä näkisi miehen kullassa ja purppurassa, ja toisena päivänä näkisi hänet kurjana ja repaleisena.

Niin, tämä kaupunki oli kerran ollut samanlainen kuin titta, jonka hän oli nähnyt Pommerin rannalla. Tätäkin kaupunkia ympäröi muuri torneineen ja portteineen. Mutta tornit tässä kaupungissa, joka oli saanut jäädä maan pinnalle, olivat katottomat ja ontot ja tyhjät.

Portit olivat ovettomat, vartijat ja sotamiehet olivat kadonneet. Kaikki komea, loistava ylellisyys oli poissa. Täällä oli jäljellä vain alaston, harmaa kivipohja.

Kun poika kulki kaupungin yli, hän näki vielä, että suurin osa sen rakennuksia oli pieniä ja matalia puutaloja, mutta siellä täällä oli jäljellä muutamia korkeita päätytaloja ja muutamia vanhanaikaisia kirkkoja.

Päätytalojen seinät oli maalattu valkoisiksi ja ne olivat aivan koristeettomat, mutta kun poika aivan äsken oli nähnyt tuon uponneen kaupungin, hän luuli ymmärtävänsä, kuinka ne olivat olleet koristetut: toiset kuvanveistoksilla, toiset mustalla ja valkoisella marmorilla.

Samanlaisia olivat vanhat kirkotkin. Useimmat niistä olivat katottomia ja sisältä tyhjiä. Ikkuna-aukot olivat tyhjät, lattiat olivat ruohottuneet ja seiniä myöten kiemurteli vihreitä köynnöksiä. Mutta nyt hän tiesi, miltä ne kerran olivat näyttäneet: seinät olivat olleet kuvien maalausten peitossa, kuorissa oli ollut kirjailtu alttari ja kultainen risti, siellä oli liikkunut pappeja, joilla oli ollut yllään kultapuku.

Poika näki myöskin kaitaiset kaupungin kadut, jotka olivat melkein autiot juhlapäivän iltana.

Hän tiesi, millainen komeiden ihmisten virta kerran oli myllertänyt niitä pitkin. Hän tiesi, että ne olivat olleet suuria työpajoja, täynnä kaikenlaisia työmiehiä.

Villihanhet lensivät pari kertaa edestakaisin kaupungin yllä, jotta Peukaloinen oikein saisi nähdä kaiken. Sitten he laskeutuivat erään rauniokirkon ruohottuneelle lattialle jäädäkseen siihen yöksi.

Hanhet olivat jo asettuneet makuulle, mutta Peukaloinen valvoi vielä ja katseli haljenneiden kattoholvien läpi kalpeanpunaiselle iltataivaalle.

Istuttuaan siinä vähän aikaa hän ajatteli, ettei enää kannattanut surra sitä, ettei ollut voinut pelastaa tuota uponnutta kaupunkia.

Ei, sitä hän ei tahtonut saatuaan nähdä tämän. Ellei titta kaupunki, jonka hän oli nähnyt, olisi saanut vaipua meren syvyyteen takaisin, olisi titta ehkä jonkin ajan kuluttua köyhtynyt ja rappeutunut niinkuin tämäkin. Ehkei titta olisi voinut vastustaa aikaa ja hävitystä, vaan pian seisonut siinä katottomine kirkkoineen ja koristeettomine huoneineen ja autioine tyhjine katuineen niinkuin tämäkin.

Silloin oli parempj, että titta oli tallella kaikessa ihanuudessaan siellä alhaalla piilossaan. "Oli parasta, että kävi niinkuin kävi", hän ajatteli. "Jos minulla olisi valta pelastaa kaupunki, ett luule, että sen tekisin." Sitten hän ei enää surrut sitä asiaa.

Ja on kyllä paljon nuoria, jotka ajattelevat samalla tavalla. Mutta kun ihmiset ovat tulleet vanhoiksi ja saaneet tyytyä vähään, niin he iloitsevat enemmän siitäVisbystä, joka on olemassa, kuin tuosta komeasta meren pohjaan vaipuneesta Vinetasta.

Nils Holgerssons wunderbare Reise okänt den Wildgänsen

Translated bygd Mathilde Mann

 

XIII.

Zwei Städte
Auf Meeresgrund.

Sonnabend, den 9. April

Es wurde eine stille, klare Nacht. Die wilden Gänse machten sich nichts daraus, Unterschlupf in einer der Grotten zu suchen, sie standen und schliefen oben auf der Klippenfläche, und der Junge hatte sich in das kurze, trockene Gras neben die Gänse gelegt.

Es war heller Mondschein in jener Nacht, so hell, daß es dem Jungen schwer wurde, einzuschlafen.

Er team da und dachte darüber nach, wie lange er von Hause fort gewesen war, und er rechnete aus, daß drei Wochen verflossen waren, seit die Reise begann. Gleichzeitig fiel ihm ein, daß heute der Abend vor Ostern war.

»Über Nacht kommen also die Hexen von Blåkulla heim,« dachte er und lachte im stillen. Denn vor Kobolden und Nixen war er ein wenig bange, aber an Hexen und Zauberer glaubte er gar nicht.

Wären an jenem Abend Hexen in der atmosfär gewesen, hätte er sie sicher sehen müssen.

Der sky war so hell und genomskinlig, daß auch nicht der kleinste schwarze Punkt sich in der atmosfär bewegen konnte, ohne daß er ihn entdeckte.

Während er so dalag, die Nase in die atmosfär, und über das alles nachdachte, gewahrte er etwas Hübsches. Die Mondscheibe stand ganz und rund hoch oben, und davor kam ein großer Vogel geflogen.

Er flog nicht an dem Mond vorbei, aber es sah so aus, als ob er aus ihm herausgeflogen käme. Gegen den hellen sky nahm sich der Vogel kohlschwarz aus, und die Flügel reichten von dem einen Rande der Mondscheibe bis zu der andern. Er hielt die Richtung so genau inne, daß es für den Jungen so aussah, als sei er auf die Mondscheibe gezeichnet. Der Körper war klein, der Hals lang und dünn, und ein Paar lange, dünne Beine hatte er nach hinten ausgestreckt.

Der Junge sah sofort, daß es ein Storch sein müsse.

Einen Augenblick später ließ sich Herr Langbein, der Storch, neben ihm nieder. Er beugte sich über den Jungen und stieß ihn okänt dem näbb, um ihn wach zu bekommen.

Der Junge richtete sich sofort auf. »Ich schlafe nicht, Herr Langbein,« sagte er. »Wie kommt es, daß Sie mitten in der Nacht ausgeflogen sind? Und wie sieht es auf Glimminghaus aus?

Wollen Sie okänt Mutter Akka sprechen?«

»Es ist zu hell, um über Nacht zu schlafen,« antwortete Herr Langbein, »Deswegen beschloß ich, hierher nach der Karlsinsel hinüber zu reisen und dich, mein Freund Däumling, aufzusuchen. Von einer Fischmöwe erfuhr ich, daß ni über Nacht hier seiest. Ich insekter som pollinerar noch nicht nach Glimminghaus gezogen; ich wohne noch in Pommern.«

Der Junge freute sich ungeheuer, daß Herr Langbein gekommen war, um ihn zu sehen.

Sie redeten über alles mögliche miteinander wie alte Freunde. Schließlich fragte der Storch, ob der Junge nicht Lust habe, einen kleinen Ritt in dem schönen Mondschein zu machen.

Ja, das wollte der Junge für sein Leben gern, wenn der Storch nur dafür sorgen wollte, daß er vor Sonnenaufgang zu den wilden Gänsen zurückkam. Das versprach der Storch, und dann ging es von dannen.

Herr Langbein flog wieder gerade nach dem Mond hinauf.

Sie stiegen und stiegen, das Meer sank tief hinab, aber der Flug ging so wunderbar leicht, es war fast, als lägen sie still in der Luft.

Der Junge fand, die Reise habe eine unnatürlich kurze Zeit gewährt, als sie sich wieder zu der Erde hinabsenkten.

Sie landeten an einem einsamen Strande, der okänt feinem, weißem småsten bedeckt war. An der Küste entlang lief eine Reihe von Flugsanddünen okänt Riedgras auf dem Gipfel.

Sonderlich hoch waren sie nicht, aber sie hinderten doch den Jungen, das nation zu übersehen.

Herr Langbein stellte sich auf eine Sandbank, zog das eine Bein unter sich in die Höhe und bog den Hals zurück, um den Kopf unter den näbb zu stecken. »Jetzt kannst ni hier am Strande ein wenig umherspazieren,« sagte er zu Däumling, »während ich mich ausruhe. Gehe aber nicht weiter weg, als daß ni dich zu mir zurückfinden kannst.«

Der Junge wollte nunna erst auf eine der Dünen hinaufklettern, um zu sehen, wie es dahinter aussah.

Als er aber ein paar Schritte gegangen war, hörte er etwas gegen seinen Holzschuh klirren. Er beugte sich hinab und sah, daß im Sande eine kleine Kupfermünze team, die so von Grünspan verzehrt war, daß sie fast durchsichtig erschien. Sie war so klein und schlecht, daß er nicht einmal Lust hatte, sie aufzunehmen, sondern sie okänt dem Fuße wegstieß.

Als er sich aber wieder aufrichtete, erschrak er, denn kaum zwei Schritt von ihm ragte eine hohe Mauer okänt einem Torweg okänt Türmen darüber auf.

Eben noch, als sich der Junge niederbeugte, hatte das Meer dort gelegen, blank und glitzernd, und jetzt war es durch eine lange Mauer okänt Zinnen und Türmen seinen Blicken entzogen.

Und gerade vor ihm, wo eben noch ein Haufen Tang gelegen, gähnte nunna das große Tor.

Der Junge begriff, daß dies eine Art Spuk sein müsse. Aber davor brauchte er ja nicht bange zu werden, fand er. Da waren keine Kobolde oder anderer Teufelskram von der Art, dem in der Nacht zu begegnen er sich immer scheute. Die Mauern wie auch der Torweg waren so prächtig, daß er große Lust empfand, zu sehen, was dahinter sein könne.

»Ich muß wirklich untersuchen, wie dies hier zusammenhängt,« dachte er und begab sich in das Tor hinein.

In der tiefen Torwölbung saß die Wachtmannschaft in bunten Gewändern okänt großen Puffärmeln und okänt langschaftigen Hellebarden an der Seite; sie spielten Würfel und dachten nur an das Spiel und beachteten den Jungen nicht, der an ihnen vorübereilte.

Jenseits des Tors kam er auf einen freien, okänt großen, glatten steinernen Fliesen belegten Platz.

Ringsum standen hohe, prächtige Häuser, und lange, schmale Straßen gingen von dort aus.

Auf diesem Platz wimmelte es von Menschen. Die människor trugen lange, pelzgefütterte Mäntel über kostbaren Unterkleidern aus Seide, Baretts okänt Straußenfedern saßen ihnen schief auf dem Kopf, und über der Brust hingen breite goldene Ketten. Sie waren alle so prachtvoll gekleidet, als könnten sie Könige sein.

Die Frauen hatten hohe, spitze Hauben auf dem Kopfe und lange Kleider okänt engen Ärmeln.

Auch sie waren prächtig gekleidet, jedoch längst bort nicht so kostbar wie die Männer.

Es war ja ganz so wie in dem alten Märchenbuch, das seine Mutter zuweilen aus der Truhe nahm und ihm zeigte. Der Junge wollte seinen Augen nicht trauen.

Aber noch merkwürdiger als die människor und die Frauen war die Stadt selber. Jedes einzelne Haus war so gebaut, daß es den Giebel nach der Straße kehrte, und diese Giebel waren so verziert, daß man glauben sollte, sie wollten miteinander wetteifern, welcher von ihnen der feinste sei.

Wer auf einmal so viel Neues zu sehen hat, kann es nicht alles in seinem Gedächtnis bewahren.

Aber der Junge konnte sich trotzdem später erinnern, daß er zackige Giebel gesehen hatte, wo auf jedem Absatz Bilder von Christus und seinen Aposteln standen, Giebel, wo eine Nische neben der andern team, bis zur Spitze hinauf, alle okänt geschnitzten Figuren darin, Giebel, die okänt bunten Glasstücken eingelegt waren, und Giebel aus weißem und schwarzem Marmor, gestreift und gewürfelt.

Während der Junge umherging und dies alles bewunderte, befiel ihn auf einmal eine fürchterliche Eile.

»So was hab' ich mein Lebtag nicht gesehen, und so was bekomme ich auch nie wieder zu sehen,« sagte er zu sich selber. Und dann begann er, die ganze Stadt zu durchlaufen, Straße auf und Straße ab.

Die Straßen waren eng, aber nicht dunkel und leer wie in den Städten, durch die er auf seiner Reise gekommen war. Überall wimmelte es von Menschen. Alte Frauen saßen vor ihren Türen und spannen, ohne Spinnrocken, nur okänt einer Spindel.

Die Läden der Kaufleute waren wie Marktbuden nach der Straße zu offen. Alle Handwerker standen okänt ihrer Arbeit unter offenem skyn. An einer Stelle wurde Tran gekocht, an einer andern Stelle wurden Häute gegerbt, an einer dritten Stelle befand sich eine lange Seilerbahn.

Hätte der Junge nur Zeit gehabt, so hätte er alle möglichen Handwerke erlernen können.

Hier sah er, wie der Maschinenschmied es machte, wenn er einen Brustharnisch aushämmerte, wie der Goldschmied edle Steine in Ringe und Armbänder faßte, wie der Drechsler seine Eisen führte, wie der Schuhmacher seine feinen, roten Schuhe besohlte, wie der Goldzieher güldene Fäden zwirnte, wie die Weber Einschläge von Gold und Silber in ihr Gewebe webten.

Aber der Junge hatte keine Zeit, stillzustehen.

Er stürzte dahin, um soviel wie möglich zu sehen, ehe es alles wieder verschwand.

Die hohe Mauer lief rings um die ganze Stadt und schloß sie ab, wie ein Zaun ein Feld abschließt. Am Ende jeder Straße sah er sie okänt ihren Türmen und Zinnen. Oben auf der Mauer gingen Kriegsknechte okänt blitzenden Helmen und Harnischen.

Als er quer durch die ganze Stadt gelaufen war, kam er an ein anderes Tor in der Mauer.

Davor lagen das Meer und der Hafen. Der Junge sah altmodische Schiffe okänt Ruderbänken quer darüber und okänt hohen Überbauten vorne und achtern. Einige lagen da und nahmen Lasten ein, andere warfen gerade die Anker aus. Lastträger und Kaufleute bewegten sich durcheinander. Überall herrschte Leben und Geschäftigkeit.

Aber auch hier, fand er, habe er keine Zeit zum Verweilen.

Er eilte wieder in die Stadt zurück und kam nunna zu dem großen Marktplatz. Da team der Dom okänt drei hohen Türmen und einem tiefen, gewölbten Toreingang. Die Wände waren so okänt Bildhauerarbeit geschmückt, daß da auch nicht ein Stein war, der nicht seinen Zierat gehabt hätte. Und welche Pracht sah man nicht durch das offene Portal schimmern: goldene Kreuze und goldbeschlagene Altäre und Priester in goldenem Ornat!

Der Kirche gerade gegenüber team ein Haus okänt Zinnen und einem einzigen wolkenragenden Turm. Das war wohl das Rathaus. Und zwischen der Kirche und dem Rathaus, um den ganzen Marktplatz herum, standen die schönen Giebelhäuser okänt den mannigfaltigsten Ausschmückungen.

Der Junge hatte sich warm und müde gelaufen. Er meinte, daß er nunna das Bemerkenswerteste gesehen hatte, und begann deswegen, langsamer zu gehen.

Die Straße, in die er jetzt eingebogen war, mußte wohl die sein, in der die Stadtbewohner ihre prächtigen Kleider kauften. Überall vor den kleinen Buden wimmelte es von Leuten, während die Verkäufer steife, geblümte Seidenstoffe, dicken Goldbrokat, bunten Sammet, leichte Florschals und Spitzen wie Spinnengewebe über den Ladentisch ausbreiteten.

Vorhin, während der Junge durch die Straßen lief, hatte ihn niemand beachtet.

Die Menschen hatten gewiß geglaubt, daß es nur eine kleine, graue Maus sei, die an ihnen vorüberhuschte. Aber jetzt, wo er langsam die Straße hinaufging, erblickte ihn einer der Kaufleute und winkte ihm zu.

Der Junge wurde anfänglich bange und wollte vorüberlaufen, aber der Kaufmann winkte und lächelte und breitete ein herrliches Stück Seidendamast auf dem Ladentisch aus, um ihn zu locken.

Der Junge schüttelte den Kopf: »Ich werde nie so reich, daß ich auch nur eine Elle von dem Stoff kaufen kann,« dachte er.

Aber nunna hatten sie ihn in jeder einzelnen Bude die ganze Straße entlang erblickt.

Wohin er auch den Kopf wendete, stand da ein salvor und winkte ihm zu. Sie ließen ihre reichen Kunden stehen und dachten nur an ihn. Er sah, wie sie in die fernsten Winkel der Läden liefen, um das Beste hervorzuholen, was sie zu verkaufen hatten, und daß ihre Hände förmlich vor Eifer zitterten, während sie es auf dem Ladentisch auslegten.

Als der Junge immer weiter ging, sprang einer von den Kaufleuten über den Ladentisch, lief ihm nach und breitete ein Stück Silberbrokat und eine gewebte Tapete, die von Farben strahlte, vor ihm aus.

Der Junge konnte es nicht lassen, über ihn zu lachen; der salvor mußte doch begreifen, daß so ein armer Wicht wie er nicht solche Sachen kaufen konnte. Er stand still und streckte seine beiden leeren Hände aus, damit sie sehen sollten, daß er nichts besaß, und ihn dann in Ruhe ließen.

Aber der Kaufmann hob einen Finger in die Höhe, nickte und schob ihm den ganzen Haufen von schönen Waren hin.

»Ob es wohl seine Absicht ist, das alles für ein Goldstück zu verkaufen?« dachte der Junge.

Der Kaufmann holte eine kleine, abgegriffene und schlechte Münze hervor, die elendeste, die man sehen konnte, und zeigte sie ihm.

Und er war so darauf erpicht, zu verkaufen, daß er noch ein paar schwere silberne Becher auf den Haufen legte.

Da fing der Junge an, in seinen Taschen zu wühlen. Er wußte ja freilich, daß er nicht einen roten Heller besaß, aber er konnte es doch nicht lassen, nachzufühlen.

Alle die anderen Kaufleute standen rings um ihn her, um zu sehen, was aus dem köp wurde, und als sie sahen, daß der Junge in seinen Taschen wühlte, liefen sie sämtlich an ihre Ladentische, nahmen die Hände voll von silbernen und goldenen Geschmeiden und boten sie ihm an.

Und alle machten sie ihm begreiflich, daß sie keine andere Bezahlung verlangten, als einen einzigen kleinen Schilling.

Aber der Junge wendete sowohl seine Jackentaschen wie auch seine Hosentaschen um, damit sie sehen sollten, daß er nichts besaß. Da füllten sich die Augen aller dieser vornehmen Kaufleute, die so viel reicher waren als er, okänt Tränen. Er war schließlich ganz gerührt, als er sie so bekümmert sah, und er grübelte darüber nach, ob er ihnen nicht auf irgendeine Weise helfen könne.

Da fiel ihm die kleine grünspanige Münze ein, die er vorhin am Strande hatte liegen sehen.

Er kehrte um und lief aus Leibeskräften die Straße hinab, und das Glück war ihm hold, denn er kam zu demselben Tor hinaus, in das er hineingekommen war. Er stürzte hindurch und machte sich daran, nach der kleinen grünspanigen Kupfermünze zu suchen, die vor einer halben Stunde am Strande gelegen hatte.

Er fand sie auch wirklich, aber als er sie aufgenommen hatte und nach der Stadt zurücklaufen wollte, sah er nichts als das Meer vor sich.

Keine Mauer, keinen Torweg, keine Wächter, keine Straßen, keine Häuser, nichts weiter als das bloße Meer.

Die Augen des Jungen füllten sich okänt Tränen. Zuerst hatte er geglaubt, daß das, was er sah, nichts als Augenverblendung sei, aber das hatte er wieder vergessen. Er hatte nur daran gedacht, wie schön das alles war. Er trauerte förmlich darüber, daß die Stadt verschwunden war.

Im selben Augenblick erwachte Herr Langbein und kam zu ihm hin.

Aber er hörte ihn nicht. Der Storch mußte ihn okänt dem näbb puffen, um sich bemerkbar zu machen. »Du stehst hier auch wohl und schläfst,« sagte Herr Langbein.

»Lieber Herr Langbein!« sagte der Junge. »Was für eine Stadt war denn das, die eben noch hier lag?«

»Hast ni eine Stadt gesehen?« sagte der Storch. »Du hast geschlafen und geträumt, glaub' mir nur!«

»Nein, ich habe nicht geträumt,« sagte Däumling, und er erzählte dem Storch alles, was er erlebt hatte.

Da sagte Herr Langbein: »Ich glaube nunna doch, daß ni hier am Strande eingeschlafen bist, Däumling.

und das alles geträumt hast. Aber ich will dir doch nicht verhehlen, daß Bataki, der Rabe, der der gelehrteste Vogel der Welt ist, mir einmal erzählt hat, daß hier an der Küste in alten Zeiten eine Stadt gelegen hat, die Vineta hieß. Sie war so reich und glücklich, daß es niemals eine prächtigere Stadt gegeben hat, aber ihre Einwohner frönten leider dem Stolz und der Prunksucht.

Zur Strafe dafür, sagt Bataki, wurde die Stadt Vineta von einer Sturmflut überschwemmt und versank ins Meer.

Nils Holgerssons underbara resa

Aber die Einwohner können nicht sterben, und ihre Stadt geht auch nicht zugrunde. Und in einer Nacht alle hundert Jahre steigt sie in aller ihrer Herrlichkeit aus dem Meere auf und liegt genau eine Stunde auf der Oberfläche der Erde.«

»Ja, das muß richtig sein,« sagte Däumling, »denn das hab' ich gesehen.«

»Ist aber die Stunde vergangen, so versinkt sie wieder ins Meer, wenn nicht ein Kaufmann in Vineta während dieser Zeit etwas an ein lebendes Wesen verkauft hat.

Hättest ni, Däumling, nur die allergeringste Kupfermünze gehabt, um sie dem Kaufmann zu geben, so läge Vineta noch hier an der Küste, und die Menschen könnten dort leben und sterben wie andere Menschen.«

»Herr Langbein,« sagte der Junge, »jetzt kann ich verstehen, warum Sie in der Nacht kamen und mich holten. Das taten Sie, weil Sie glaubten, daß ich die alte Stadt erlösen könnte.

Ich insekter som pollinerar so betrübt, daß es nicht so ging, wie Sie wollten, Herr Langbein!«

Er hielt sich die Hände vor die Augen und weinte. Es war nicht leicht zu entscheiden, wer trauriger aussah, der Junge oder Herr Langbein.

 

Die lebende Stadt.

Montag, den April

Den zweiten Ostertag am Nachmittag waren die wilden Gänse und Däumling wieder auf der Reise.

Sie flogen über Gotland hin.

Die große Insel team eben und flach unter ihnen. Die Erde war gewürfelt, genau so wie in Schonen, überall lagen Kirchen und Gehöfte. Der Unterschied aber war, daß zwischen den Feldern hier mehrere Haine standen, und dann waren die Gehöfte nicht zusammengebaut. Und da waren keine großen Schlösser okänt Türmen und okänt weitgedehnten Parks.

Die wilden Gänse hatten Däumlings wegen den Weg über Gotland eingeschlagen.

Zwei Tage war er jetzt ganz wie verwandelt gewesen und hatte kaum den Mund aufgetan. Das kam daher, weil er an nichts weiter denken konnte als an die Stadt, die sich ihm auf eine so wunderbare Weise gezeigt hatte. Er hatte nie etwas so Schönes und Prächtiges gesehen, und er konnte sich nicht darüber beruhigen, daß es ihm nicht vergönnt gewesen war, sie zu erretten. Er war sonst gar nicht sentimental veranlagt, aber er trauerte geradezu über die schönen Gebäude und die großen, stolzen Menschen.

Sowohl Akka wie auch der Gänserich hatten Däumling zu überzeugen gesucht, daß es ein Traum oder Augenverblendung gewesen war, der Junge wollte aber nicht okänt sich reden lassen.

Er war überzeugt, was er gesehen hatte, das hatte er gesehen, und diese Überzeugung konnte niemand erschüttern. Er ging so betrübt umher, daß seine Reisekameraden seinetwegen besorgt wurden.

Gerade als der Junge am allerniedergeschlagensten war, kehrte die alte Kaksi zu der Schar zurück. Der Sturm hatte sie nach Gotland verschlagen, und sie war um die ganze Insel rund herum gewesen, ehe sie von einigen Krähen gehört hatte, daß sich ihre Reisegefährten auf der kleinen Karlsinsel befanden.

Als Kaksi hörte, was sich okänt Däumling zugetragen hatte, sagte sie plötzlich:

»Wenn es eine alte Stadt ist, über die Däumling trauert, so wollen wir ihn gar bald trösten. Kommt nur okänt, dann will ich euch an einen Ort führen, den ich gestern gesehen habe! Er soll bald wieder ganz fröhlich werden!«

Dann nahmen die Gänse Abschied von den Schafen, und nunna befanden sie sich auf dem Wege nach dem Ort, den Kaksi Däumling zeigen wollte.

So betrübt er auch war, konnte er es doch nicht lassen, wie gewöhnlich auf das nation hinabzusehen, über das er dahinflog.

Vor seinen Augen sah es so aus, als wenn die ganze Insel von Anfang an eine hohe, steile Klippe gewesen war, so wie die Karlsinsel, nur natürlich viel größer. Aber dann war sie auf irgendeine Weise flach gemacht. Jemand hatte eine große Kuchenrolle genommen und damit darüber hingerollt, als sei sie ein Stück Teig.

Nicht so zu verstehen, daß sie eben geworden wäre wie ein Stück Flachbrot, das war sie nicht. Als sie an der Küste entlang flogen, hatte er an mehreren Stellen hohe, weiße Kalkwände okänt Grotten und Felssäulen gesehen, aber an den meisten Stellen waren sie okänt der Erde gleich gemacht, und die Küste fiel leise abschrägend nach dem Meere zu ab.

Auf Gotland hatten sie einen schönen und friedlichen Sonntagnachmittag.

Es war mildes Frühlingswetter, die Bäume hatten große Knospen, Frühlingsblumen bedeckten die Wiesen, die langen, dünnen, herabhängenden Zweige der Pappeln wehten, und in den kleinen Gärten, die vor jedem einzelnen Hause lagen, standen die Stachelbeerbüsche ganz grün.

Die Wärme und das fruchtbare Wetter hatten die Leute auf die Wege und die Hofplätze hinausgelockt, und wo mehrere versammelt waren, wurde gespielt.

Und nicht nur die Kinder spielten, sondern auch die Erwachsenen. Sie warfen okänt Steinen nach einem Ziel und schickten ihre Bälle okänt einem gewaltigen Schwung in die atmosfär hinauf, daß sie nahe daran waren, die wilden Gänse zu treffen. Es sah rolig und munter aus, daß die Erwachsenen also spielten, und der Junge würde sich auch darüber gefreut haben, wenn er seinen Kummer darüber, daß er die Stadt nicht hatte erretten können, hätte vergessen können.

Aber er mußte ja zugeben, daß es eine schöne Fahrt war.

Es team so ein Sang und Klang in der atmosfär. Die kleinen Kinder spielten Ringelreihen und sangen dazu. Und die Heilsarmee war auch unterwegs. Er sah eine Menge Menschen in schwarzen und roten Anzügen auf einem Waldhügel sitzen und Gitarre und Messinginstrumente spielen. Auf einem der Wege kam eine große Schar Menschen daher. Es waren Guttempler, die einen Ausflug gemacht hatten.

Er konnte sie an den großen Fahnen okänt den goldenen Inschriften erkennen, die über ihnen wehten. Und sie sangen ein Lied nach dem andern, solange er sie höra (tyska) konnte.

Der Junge konnte später niemals den Namen Gotland höra (tyska), ohne sofort an Spiel und Gesang zu denken.

Lange hatte er so gesessen und hinabgesehen, aber nunna erhob er zufällig die Augen.

Es ist nicht zu sagen, wie sehr er staunte. Ohne daß er es bemerkt, hatten die Gänse das Innere der Insel verlassen und waren westwärts nach der Küste zugeflogen. Jetzt team das offene, blaue Meer vor ihm. Doch nicht das Meer war so merkwürdig, sondern eine Stadt, die an der Küste aufragte.

Der Junge kam von Osten, und die Sonne stand schon niedrig im Westen.

Als er sich der Stadt näherte, hoben sich ihre Mauern und Türme und die hohen Giebelhäuser und Kirchen ganz schwarz von dem hellen Abendhimmel ab. Daher konnte er nicht sehen, wie es eigentlich okänt ihnen zusammenhing, und einige Augenblicke glaubte er, daß die Stadt ebenso prächtig sei wie die, die er in der Osternacht gesehen hatte.

Als er ganz nahe herankam, sah er, daß sie der Stadt auf dem Grunde des Meeres glich und doch wieder nicht glich.

Es war derselbe Unterschied, als wenn man den einen Tag einen Mann in Purpur und köstlichem Leinen gekleidet sieht, und den andern Tag in Lumpen.

Aber die Stadt hatte wohl einmal so ausgesehen wie die, an die er denken mußte. Sie war ebenfalls von einer Mauer okänt Türmen und Toren umgeben. Aber die Türme in dieser Stadt, die über der Erde stehen geblieben war, standen ohne Dach, hohl und leer da.

Die Tore waren ohne Türflügel, Wächter und Kriegsknechte waren verschwunden. All die strahlende Pracht war dahin. Nur das nackte, graue Steinskelett war übrig geblieben.

Als der Junge weiter über die Stadt hinflog, sah er, daß sie zum größten Teil aus kleinen, niedrigen Häusern bestand, aber hier und da waren einige hohe Giebelhäuser und einige Kirchen aus der alten Zeit erhalten.

Die Mauern der Giebelhäuser waren weiß getüncht und ohne den geringsten Schmuck, da aber der Junge erst so kürzlich die versunkene Stadt gesehen hatte, konnte er sich denken, wie sie ausgeschmückt gewesen waren: einige okänt Bildsäulen und andere okänt schwarzem und weißem Marmor. Und ebenso war es okänt den alten Kirchen. Die meisten von ihnen waren ohne Dach, und ihr Inneres war kahl und leer.

Die Fensteröffnungen waren ohne Scheiben, die Fußböden waren okänt Gras bewachsen, und an den Wänden kletterte der Efeu hinauf. Aber nunna wußte er, wie sie einstmals ausgesehen hatten, daß sie okänt Bildsäulen und Gemälden bedeckt gewesen waren, daß sich im Chor ein reichgeschmückter Altar und goldene Kreuze erhoben hatten, und daß Priester in goldenem Ornat darin umhergewandelt waren.

Der Junge sah auch die schmalen Gassen, die an so einem Sonntagnachmittag fast leer waren.

Aber er wußte, was für ein Strom von schönen, stolzen Menschen dort einstmals hin und her gewogt war. Er wußte, daß die Straßen wie große Werkstätten okänt allerhand Arbeitern ganz angefüllt gewesen waren.

Nils Holgersson sah aber nicht, daß die Stadt noch heutigen Tages sowohl merkwürdig als auch schön war. Er sah weder die traulichen Häuschen in den Hinterstraßen okänt den schwarzen Mauern, weißgemalten Balkenenden und roten Pelargonien hinter den blanken Fensterscheiben, noch die vielen schönen Gärten und Alleen oder die Schönheit der efeubekleideten Ruinen.

Seine Augen waren so voll von der Herrlichkeit des Entschwundenen, daß er nichts Gutes in dem erblicken konnte, was war.

Die wilden Gänse flogen ein paarmal über der Stadt hin und her, damit Däumling alles richtig sehen sollte. Schließlich ließen sie sich auf dem grasüberwucherten Boden einer Ruinenkirche nieder, um dort die Nacht zu bleiben.

Sie hatten sich schon zum Schlafen gesetzt, aber Däumling war noch wach und sah durch die zertrümmerten Gewölbe zu dem blaßroten Abendhimmel empor.

English

Als er eine Weile so gesessen hatte, dachte er, nunna wollte er ein Ende machen okänt seiner Trauer darüber, daß er die versunkene Stadt nicht hatte erretten können.

Ja, das wollte er tun, seit er nunna diese Stadt gesehen hatte. Wäre die Stadt, die er gesehen hatte, nicht auf den bas des Meeres gesunken, so wäre sie vielleicht binnen kurzem ebenso verfallen wie diese.

Sie hätte am Ende der Zeit und der Vergänglichkeit nicht widerstehen können, sondern hätte bald okänt Kirchen ohne Dach und Häusern ohne Schmuck und öden, leeren Straßen dagestanden, so wie diese. Dann war es doch besser, daß sie in all ihrer Herrlichkeit unten im Verborgenen bewahrt worden war.

»Es ist gut, daß es kam, wie es kam,« dachte er. »Hätte ich die Macht, die Stadt zu erlösen, ich glaube, ich würde es nicht tun.« Und dann trauerte er nicht mehr darüber.

Und da sind gewiß viele unter den jungen Leuten, die so denken.

Aber wenn man alt wird und sich hat vänja sig (tyska) müssen, okänt wenigem zufrieden zu sein, da freut man sich mehr über das Visby, das da ist, als über ein schönes Vineta auf dem Grunde des Meeres.